Aprillis 1986 kui Tšernobõlis tuumareaktor õhku lasti, kattus mõne päevaga kogu Euroopa taevas reaktiivse saastaga. Oletati õigesti, et aastateks. Niisamuti põhjavesi, põllud ja rääkimata inimasustustest. Üleliidulised stratkommi eksperdid koos nõukogude partei- ja julgeolekuorganitega esmalt vassisid ja varjasid, ehmatasid siis kogu maailmal pasa lahti ja viisid seejärel läbi katastroofi likvideerimise suuoperatsiooni, mis maksis kümneid miljardeid, rääkimata sadadest tuhandetest surnud ja raskelt haigestunutest ning miljonitest ohtliku kiiritusega kokkupuutunutest. Naeruvääristati, isoleeriti ühsikonnast või tühistati kõik, kes julgesid midagigi parteimeedia jagatud informatsioonist erinevat rääkida või mõelda. Omade keskis räägiti Tšernobõli teemalisi anekdoote ja masiiliselt suurenenud elujõus noorte inimeste suremus vähkkasvajatesse kirjutati tubaka, alkoholi ja tervisespordist viilimise arvele. Väärarengud kõikides kiirgusega kokkupuutunud eluvormides muutusid kinniste asutuste teadusuurijate järgmisteks uurimisobjektideks ning sellest õpiti…Mõni maavara ja selle kättesaamine on lihtsalt nii perspektiivikas, et maapind selle kohal elutuks šahtiks muuta, pole globalistidele haram. Küsimus on lihtsalt selles, kas on mõtet rajada tuumavarjendit, kui puudub soov katastroofi korraldajatest sitapeadega, pärast pauku koos edasi vegeteerida… see on kõik mida täna teha saab, peale keemiat täistriibutatud taevafotode jagamise sõnavabaduse lõpuõhtul.
HANNES VÕRNO 