Noor Ibsen arutles kord dramaturgiga oma pooliku näidendi üle. Toorutseja oli selle nimi. Ei saanud sest midagi. Pole vaja ette lällutada. Nii jäigi maailma teatripublik kõigest ilma, sest Hendrik rebis käsikirja sealsamas kohvikus poognaseljalt pooleks ja lajatas kokku käkardatuna sinnasamma kaminasse. Uhkete kübaratega prouad, kes nurgalauas seda kuraasikat käitumist silmanurgast piidlesid, sisisesid omaette midagi käsi suu ees, et Ibsen nende huultelt lugeda ei saaks. Kui ma ibsen olin, õppisin ma huultelt lugemise nii selgeks, et võisin pühapäeviti missa ajal terve koguduse saladusi lugeda.
HANNES VÕRNO 