PROHEALTH

Mu katusealuses stuudiotoas on miniatuurne “altar”. Seal on mulle tähenduse, märgi ja jutustusega esemed, mis omavahel ühiselt koos loovad energia, mida tunneb igaüks, kel on olnud võimalus siin olla. Seal ei puudu viiruk, mida ma jumaldan. Olen viirukisõltlane

Pealtnäha on viiruk ju lihtsalt üks tossav tikk, mis head lõhna levitab ja õigust nii arvajatele etteheidet teha ei ole kellelgi. Mind paelub lisaks lõhnale veel mitu muud viiruki võluväest kantud omadust. Üks neist on tema avatus ja võime sinuga suhelda. Vaatad seda hõbehalli piinikest juga mis kuumavast silmast tõuseb ning tuhaks põlenud õiepuudrit, mis kukub alusele, kui oma kohast elus enam kinni ei jaksa hoida. Mõtled midagi sel hetkel ja ta vastab. Tantsides muuseas. Kord on ta pikalt ja piinlikult sirge ning voogab ainsatki jõnksu tegemata, siis jälle nagu tekiks tuuletõmme, liigutab altari energia või miski muu, mida ma silmaga ei näe ning suitsujoake loob pitse ja mustreid nagu kangrud baroki ajal. Ma väga naudin seda juba aastaid. Täielikku vaikust koos viirukiga. Neid vestlusi temaga, milles ta mu mõtetele reageerib ning vastab ja ma tean, mida ta mõtleb, sest me räägime sama keelt. Teisalt on see jutuajamine iseendaga. Mu mõtted neil varahommikustel palveminutitel saavad otsekohe sealsamas tagasiside. Tean juba samal silmapilgul, kui valetan Jumalale, iseendale või viirukile ning jätan selle sealsamas katki, sest tuleb mõtteparandus.

Kord oli meil jutuajamine ja teemaks hügieen. Tervise üks kolmest tugisambast, millest inimene on teinud nafta-, sõja- ja panganduse järel tasuvuselt neljanda ärimudeli. Täpselt nii! Sest isegi ladina köök ehk kreeka keeles nõidumine farmacio on selle lõa otsas mitte vastupidi. Kõik see on terviseäri, mis töötab põhimõttel mida võiks kirjeldada umbes nii, et mees, kes toodab näpitstange, toodab ka naelu. Sest naelad peavad olema haamriga kõveraks löödavad, et oleks mida ja millega välja sikutada. Teisisõnu haamer, naelad ja tangid mängivad sama rollimängu mida kosmeetika-, hügieeni- ja farmaatsiatööstus. Eesmärk on sama – lõpptulemus peab olema ilus. Kui midagi perse läheb, on süüdi kes? Loomulikult inimene ise, valides valed naelad, vale haamri ja võttes appi valed tangid, nii nagu ta valib valed vahendid enda enesetunde tekitamiseks. Ega ilmaasjata öelda, et söö kätekreemi kui tahad tervislikku toitu, sest sinna topitakse vähem kemikaale kui toidu sisse. Pro health kõlab prohvetlikult ja seda võib lugeda sadadelt toodetelt ja nende pakendeilt “evangeeliumitõena” sest inimene usub, et suurte tehaste uksepakud on käimisest kulunud, kuna meie hüvanguks kogu seda tootmisvärki pidevalt ja väga hoolega jälgitakse ning kontrolliotakse. Inimene ei mõtle üldjuhul mitte kunagi, kellele see või teine tegelikult kasulik on. Küsi eneselt – kellele on seda vaja? Küsi, kes maksab nendele “kontrollijatele” palka? Kelle huvides nad töötavad ning keemia- kosmeetika ja farmaatsiatööstusele tegevus-, tootmis- ja katsetuslubasid välja annavad või neile ettekirjutusi teevad?

Loom ei kirtsuta nina kui sa talle just midagi sellist ette ei anna, millele tema meeled vastu hakkavad ning “stopp” ütlevad.

Inimene aga otsustab lõhna järgi vaat et valdava osa. Mis sellest üle jääb, otsustab ta välimuse põhjal ning kogu see jäämäe veepealne osa on mäng nimega valikuvabadus, võimalused ja isikupära mille määrab üksnes konkreetse indiviidi personaalsus. Mul on sõber kes peab pikki missasid mahetoidust, hävitades samal ajal suurte koguste alkoholiga oma organismi…rääkimata neist sadadest või tuhandetest kes selleks et pääseda spordisaali või ujulasse, mitu doosi eksperimentaalset ainet oma kehasse on valmis süstima…

Me elame aerosoolide pilves ning kulutame seadmetele ja nende tööle mis köögist toidulõhnu unnates endasse imevad rohkem kui toidule, mida sööme. Me kannatame kõhuhädasid ja kugistame gaase leevendavaid ning kõrvetisi siluvaid aineid, et tunda end hästi, kui istume teatrisaalis, kuhu õnnestus saada kallis pilet, et kuulda sita- ja peerunalju.

Mida siis tegema peaks? Küsitakse minult iga päev ja ma vastan – ära küsi mida siis tegema peaks, sest selles küsimuses on vastus olemas. Arvesta teistega. Ära ole hoolimatu kaabakas. Aga ma ju ei ole, ma olen nii hea, kuuled sa seepeale, sest inimene teeb seda mida ei peaks tegema, alati omaette ja kinnise ukse taga. Ta tahab näida. Näida puhas ja peen ent jättes endast potipõhja pruuni sitatriibu…

Rohkem kui pool aastat mil viibisin Afganistanis NATO sõjaretkel, võtsin omale vastu otsuse. Iga kord peldikus käies, küürisin enne ja pärast sital käimist poti puhtaks. Enne seepärast, et suudaks sinna istuda ja et ka pärast mind sinna keegi istuda suudaks. Tegin seda mõeldes pasale, mida olin ise oma elus aastate jooksul kas tahtlikult või enese teadmata kokku keeranud. Pasale, mida keegi minu järel küürima pidi. See oli omamoodi patukahetsus.