ARMAS TAEVAS

20.mai.2024Tean, et see mida teen, jõuab kunagi ringiga tagasi. Nii nagu jõuab ringiga nendeni kes minule midagi teinud, seegi kord tagasi. Jõuab ringiga tagasi hea. Tuleb ringiga tagasi halb. Suurem kui mis tahes, on inimese hinges laamendav hirm ja teadmatus, kui ta tunneb end nii üksi, et haarab viimasest.Abi küsimine on alandav, arvab inimene. Minagi arvasin. Olen lootnud et mu sõbrad näevad kus ma olen, aga ise pugesin oma urgu, et keegi ei näeks mu armetust, hingevalu ja kannatusi. Ma kustutasin end siit tehismaailmast, kus oli pea pooltuhat niiöelda sõpra. Need keda tean et pole välja mõeldud tegelased. Jälgijaid oli kaheksa tuhat. Mida nad jälgisid, ma ei tea. Võibolla nad lootsid midagi näha, mis neid huvitas? Kardan, et ei suutnud seda pakkuda, sest aina üksikumana ma end oma kurbuses tundsin. Põgenemine. Jah, seda see kindlasti oligi, sest vaatasin kogu aeg üle õla tagasi. Lootes et keegi küsib minult mitte “mis juhtus” vaid kas seal kuhu sa minemas oled, on tõesti parem? Ma ei räägi lahkumisest surma eesriide taha. Ei, see pole hüvastijätukiri. Ma ei kirjutaks seda kindlasti nii ega siin. Ma olen väsinud sellest mängust, et mul on kõik hästi. Ma ei jaksa ega soovi seda enam teha. Niisamuti olen ma väsinud sõnadest. Sõnadest mida olen kuulnud nüüdseks seitse aastat. Soovitusi ja suuniseid, kuidas elada ja elus edasi liikuda Inimestelt, kes ei ole iial minu nahas olnud. Hea et sedagi ja ma tunnustan neid selle eest ja tänan kogu südamest. Ma ei ole iial almust palunud. Ma ei ole eales midagi niisama saama harjunud. Ma tahan oma hea enesetunde eest ise head tööd teha. Kui perse läheb, siis sellest õppida ja järgmine kord paremat püüda. Ma tean et ma suudan palju. Miks ma siis sellesse kohta olen jõudnud…? Kohta, kus ma seitse aastat olen kuulnud seda, et sa suudad, sa saad hakkama ja see muu. Millega? Lõputult lootmisega, et ma võin kellelegi vajalik olla ning kuhugi kire ja energiaga panustada? Tead, ma tunnen end juba seitse aastat nagu laadaplatsil publiku ees pekstud ja mahalöödud peaga kurjategija, kes imekombel ellu jäänud. Oodanud, mil rõkkav rahvahulk tagasi oma rõõmsa elu juurde pöördub ning sealt siis pea kaenlas pagenud. Omamoodi olen ma seda isegi nautinud. Pean silmas kannatust, mida koormana kanda. See justkui pühitseks mu teed millegi erilise poole, aga ma ei jaksa enam…