Eesti kaitseks antud aastakümme

1969 aasta “töörahvapüha” hilisel pärastlõunal, kui Rakveres, Vene tänava sünnitusmajas sündisin, oli viimasest küüditamisest möödunud 20 aastat. Eesti oli olnud selleks ajaks 30 aastat okupeeritud nõukogude väikeriik. Rakverest räägiti uhkusega kui nõukogude impeeriumi kõige pisemast professionaalse teatriga linnast. Just nagu poleks see sovetlik moodustis tervikuna üks teatraalne jamps olnud. Kõige selle kiuste, ei olnud inimesed sel ajal sugugi üksnes poolopakad perifeerialased, nagu tänased habemega nutilapsed kogu lähiajalugu visualiseerida pingutavad. Las me naerame ise oma mineviku üle!

1984 aasta kevadel lõpetasin põhikooli koos lastemuusikakooliga. Kaks diplomit ja paarkümmend rubla taskus, sõitsin Tartu. Juuli alguseks olin vastu võetud Kunstikooli õpilaseks ning algas aeg, kui tegin kõike seda, mida iga terve inimene teeb esimest korda elus. Sellest kahest kümnendist minu elus, kirjutasin ja avaldasin hiljem, Petrone kirjastuse lapsepõlvelugude sarja esmaväljaandena, oma esimese raamatu – “Poisi lugu”. Värske autorina, olin siiralt uhke tunnustuse üle, milleks oli nominatsioon Vilde nimelisele kirjanduspreemiale. Selle võttis Tõnu Õnnepalu.

1988 aasta kevadeks, olin olnud aasta kirjavahetuses oma Rakvere kooliaegse klassivenna ja mitme Tartu Kunstikooli vanema kursuse koolikaaslasega, kes olid saadetud veel aasta eest Nõukogude armeesse, üle laia Venemaa. Minu sõjaväkke minek, seisis väga suure tõenäosusega samuti ees. Sellest palju tähtsam oli aga sisseastumine ERKI-sse. Astusin moe erialale ja sain maksimaalsete punktidega esimesena kooli sisse. Sügisel selgus, et ENSV sõjakomissari käskkirjaga, ei võeta ülikoolides õppivaid päevase osakonna noormehi stuudiumi ajal ajateenistusse. Teisisõnu – olin nüüdsest vaba mees.

1993 aasta suvel, kaitsesin Hardi Volmeri esimese täispika mängufilmi “Tulivesi” kostüümikujundusega oma rõivadisaineri diplomi ning sõitsin jätkuõpingutele Saksamaale. Saksamaal oli langenud Berliini müür. Ida – Euroopa nõukogude satelliitriigid, olid erinevalt Balti riikidest, veriste rahvuslike vabanemisliikumiste tuules ning ametis oma moskvameelsete kollaborantide hukkamisega. Jugoslaavias püüdsid venemeelsed serblased hoida liitriiki jõuga koos seni, kuni mädapaise viimaks plahvatas ja algas XX sajandi ilgeim tapatalg keset Euroopat. Eestis oli käibel Eesti kroon. Meil oli oma rahvuslik lennufirma Estonian Air. Taasloodi Eesti Politsei ja Kaitsevägi.

1997 suvel sündis poeg Joosep. Olin maailma kõige õnnelikum mees ja uhkeim isa. Olin selleks ajaks koos Tarmo ja Peetriga, teinud KUKU raadio laupäevaõhtutes kultusliku kuulatavusega Kreisiraadiot ning algasid esimesed teletööd. Õhtune megamenukas otsesaade KAHVEL koos Kiur Aarmaga. Sellele järgnes Eesti esimene, kõigi aegade suurima eelarvega ja kommertstelevisioonis litsentsiga toodetud vaatajahitt “Kes tahab saada miljonäriks”.

1999 aasta sügisel sündis teine poeg Luukas. Minust sai kõige uhkem isa ja õnnelikum mees kogu Päikesesüsteemis. Teenisin oma esimese miljoni. Ostsin omale maja ja vahetasin iga kahe aasta tagant võimsa auto veel võimsama vastu.

2002 küünlapäeval lõin oma esimese firma. Viisteist aastat hiljem loovutasin selle tugeva ja nimekana, koos kõigi varade ja õigustega oma poiste emale. Viisteist aastat hiljem ei suutnud ma teda kaitsta ei maailma õeluse ega vaenlase valede eest.

2003 kevadel, oma telepopulaarsuse tõusulainel, andsin järgi kutsele osaleda poliitikas. Minust sai värskelt asutatud Res Publica liige ning Riigikogu märtsivalimistel võitsin lõuna Eesti inimestelt saadud isikumandaadiga koha parlamendi X koosseisus. Olin omal soovil Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. See oli ülipõnev ja oluline aeg Eesti riigikaitse ajaloos. Liitumiskõnelused NATO-ga ning Eesti Kaitseväe ja Piirivalve kiire areng.

2005 sügisel astusin vabatahtlikuna Kaitseväe Lahingukooli reservohvitseride kursusele. Olin selle XXXVI lennu lõpetanu ning 2006 sai minust reservrühmaülem, sõjaväelise auastmega lipnik. Lipnikupagunid andis Sõjamuuseumis üle Kaitseväe juhataja, viitseadmiral Tarmo Kõuts. Astusin Kaitseliitu ning minust sai Tallinna Maleva Põhja kompanii võitleja. Kõigil järgmistel aastatel osalesin vabatahtlikuna igal kaitseväe suurõppusel Kevadtorm. Olen esimese rahvusvahelise CIMIC ohvitseride kursuse lõpetanu. Osalenud mitmetel kaitseveäe koolitustel, kursustel ja õppustel.

2011 sügisel asusin omal initsiatiivil kaitseväe tegevteenistusse. Olin selleks ajaks sõjaväeliselt auastmelt nooremleitnant. Tegevteenistusse asudes täitus minu auastmeaastate nõue ning minust sai teenistuse alguses leitnant. Minu teenistuskoht oli Kaitseväe Teavituskeskus, mis tollel hetkel oli töölaud peastaabi teavitusosakonna ülerahvastatud kabinetis, mille õhustik oli kõike muud kui kollegiaalne, ohvitserlik või viisakas. Ma tulin meediamaailma valgematest koridoridest, ülemistelt korrustelt ja mind selgelt ei oodatud sinna. See kiuslik klassivaenu õhkkond alates esimesest päevast, oli kohati pentsikult haletsusväärne. Minu õnneks, oli kaitseväe kõrgema juhtkonna eesmärk ja nägemus Teavituskeskusest siiski midagi enamat kui alguses ehamatavalt mõjunud teavitusosakonna oma. Nii sain asuda komplekteerima ise oma meeskonda.        Tõeline kergendus oli kolimine Peastaabi ülerahvastatud ja pingelisest õhustikust tühjana seisvasse Sakala keskusesse. Ma panin kokku parima meeskonna, keda sain usaldada ja kellega koos töötamine ning töövälised head suhted, tegid Teavituskeskusest kiiresti areneva ja toimiva üksuse. Staabi- ja Sidepataljoni alluvusse tõstetuna, sündis teavituskompanii, mille võimekuse arendamisel oli kogu pataljoni toetus. Väljaõppe- ja töömeeleolud olid kindlasti ühed parimatest kogu kaitseväes ning Teavituskeskus kui üksus muutus seni põlatud ja tüütust segajast, loovaks koostööpartneriks üle kogu kaitseväe. Tung teavitussõduriks sundis tublimate ajateenijate valimistel sisse viima konkursi. Reservväelased ei olnud õppuste ajal enam tasuta tööjõud ja kuulekad tsiviil-lambad, vaid meediataustaga professionaalsetest erialaspetsialistidest kokkuharjutav riviüksus.

2012 sügisel hakkasin osalema ohvitseri täiendõppes ja koolitustel. Nii lõpetasin Kõrgema Sõjakooli juures nooremstaabiohvitseride kursuse pataljoni tasemel. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves andis mulle kapteni sõjaväelise auastme.

2013 aasta jooksul käisin läbi kaitseväe missioonieelsed kursused ja õppused ning mitu rahvusvahelist erialakursust välisriikides. Novembris 2013 läksin vabatahtlikult Eesti Kaitseväe rahvusvahelisele sõjalisele missioonile Afganistani Islamivabariiki. Missiooni ajaks, andis Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, majori sõjaväelise auastme. Minu teenistuskoht Helmandis, oli Eesti kontingendi ESTCON16 ja jalaväekompanii ESTCOY17 teabeohvitser. Missioonil Afganistanis osalesin välioperatsioonil koos Eesti jalaväekompanii ning USA Merejalaväe õhudessantüksusega. Võtsin osa Kabulis toimunud NATO- ja liitlasriikide tippkohtumisest. Teenistuse käigus tegin igapäevaselt koostööd Ühendkuningriigi meediakeskuse ning USA merejalaväe meediakeskusega. Sellest veel tihedam ning viljakam oli kaas- ja koostöö tsiviilmeedia kanalitega nii kodu- kui välismaal. Missioonil teenisin välja NATO ning Eesti missioonimedalid ja USA merejalaväe kopterieskadrilli ülema tänumündi. Ma nägin mis sõda on.

2014 täitus minu kuus kuud kestnud missioon ning ühtlasi ka kolme aasta pikkune, kindral Ants Laaneotsaga sõlmitud teenistusleping. Mulle tehti ettepanek, jätkata teenistust ning ma võtsin selle pakkumise vastu. 2015 ootas ees Eesti kõigi aegade suurim sõjaväeõppus “SIIL” ning olnuks kahju sellest kõrvale jääda. Selleks ajaks oli väga hea töö teinud kogu Teavituskeskuse kaaderkoosseis ning selle üksusega “sõttaminek” olnuks iga ülema unistus. Teavituskeskus tegi suurõppuse “SIIL” raames selgelt ajaloo parima kaitseväelise teavitustöö nii kvaliteedi kui kvantideeti mõttes.

2015 oktoobris täitus minu neli aastat tegevteenistust Eesti kaitseväes. Läksin kapteni sõjaväelise auastmega reservi. Mul on teada minu sõja-aja ametikoht, alluvad, ülesanded ja vastutus. Ma sain kaitseväe juhatajalt, kindral Riho Terraselt Kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti ning Staabi- ja Sidepataljoni tänuplaadi ja Teavitusosakonna hinnalise meeneplaadi. Ma läksin sirge seljaga, õnnelikuna ja rahul, et olin selle ära teinud. Täita oma kohus sünnimaa ees ja olla mees, kelle üle lapselapsed võivad olla uhked, öeldes – minu vanaisa oli Eesti Vabariigi ohvitser. Ma andsin selle nimel vabatahtlikult 10 aastat oma elust, sest ma olen patrioot ja tahan olla uhke Eesti üle.

2016 novembris avaldasin autobiograafilise raamatu MISSIOON. See päeviku formaadis ülevaade, sõjaliseks missiooniks valmistumisest, seal toimunust ja hinges läbielatust, sai minu süüpingiks. Selle raamatu kaante vahel kirjutatu oli liiga otsekohene ja aus ning ei kattunud õukonnakõlbulike heietuste, ega valedega vooderdatud potjomkinlusega. Seda raamatut rapiti ja püüti põrmustada ilma sisu analüüsimata. Ometi sai temast aasta menuk. Seda hoiakute, eelarvamuste ja solvumiseta lugenud inimeste liigutavalt positiivne ja aus tagasiside autorile näitas, et olemegi jõudnud hirmuajastu algusse.  Minust hakati tahuma kibestunud pettujat, nagu seda on jõustruktuuride lähiajaloos tehtud üsna mitme ohvitseriga ka enne mind. Kui nad ise või nende kriitiline hoiak, kellegi või millegi suunal on häirinud, on alati leidnud mehi ja naisi, kes teene eest kõhklemata käsi on nõus määrima. Õnnest, et endal nahk terve, rõkkavale pööblile “vaimutoidu” ette hakkima ja künasse kallama. Nii on lood.

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.