PUTINILE MAA, MERKELILE MEDAL


Ma tean, et riigipeadel on kõnekirjutajad. Inimesed, kelle töö on valmistada ette sõnumid või teinekord kogu tekst, mille siis ettekandja enesele niiöelda suupäraseks teeb, või lihtsalt paberilt maha loeb. Mõistetav. Riigipea sõnumid oma rahvale, peavad olema juhile väärikad ning rahvale olulised. Muljetavaldavad!

Ei, ma ei hakka praegu lahkama Eesti presidendi kõnesid.

Mõtlen hoopis sellest, et kuidas neid võtta. Kõnesid ja nende kirjutajaid. Kui peapiiskopi “tööandja” on Jumal, jättes nimme kõrvale institutsionaalse juriidika ja maised palgapäevad, siis peaks ju ka presidendi “kutsuja ja seadja” olema “keegi” mitte kantselei või tagatubade kilgid? Peapiiskopi, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja puhul toimub kohe päris kindlasti enne tema ametisse kinnitamist vähemalt üks, kui mitte päris mitu pingelist töövestlust. Ei taha sugugi uskuda, et keegi ilma selleta ka presidendiametisse kinnitatakse, kui pole just tegu riigipöörajast võimuhaaraja või maniakist marionetiga.

Tunnistan, et olen paaril korral fantaseerinud teemal, mis oleks, kui tähtsate riiklike sündmuste puhul, ei loetaks paberilt kes ilmekamalt, kes vähem, kõnekirjutaja ortograafiavigadeta jutuvaibaks lõimitud sõnumeid, vaid kõneldaks nagu eluliselt määrava tähtsusega töövestlusel. Töövestlusel oma rahvaga. Kujutle end neid kõnesid kuulates ette sellena, keda president tegelikult oma hinges kardab. Kelle suhtes tal on aukartus ning paras pabin. Kujutle, et tal ripub iga hetk pea kohal võimalus, saada ukse taha tõstetuks. Mõtle, et see mida ta praegu ütleb, on määrava tähtsusega tema ametissejäämiseks või sealt kõrvaldamiseks. Mana omale kujutluspilt, et ühel kõnel, just sellel mida ta parasjagu peab on otsustav roll. Ära lasku arvamust avaldama, kuidas kõne meeldis, vaid vae, kas sina palkaksid selle inimese, kes töövestlusel just nii hakkama sai, oma töötajaks? Mõtle ennast riigiks ja kujutle, et sinu iseloom, harjumused, ootused, vajadused ja soovid on talle vastuvaidlematuks täitmiseks. Headel ja halbadel aegadel. Vaesuses, haiguses ja viletsuses ning ka joovastuses ja õnnes juubeldades. Kas sina värbaksid selle kõige põhjal lõpuni usaldades just tema või siis kellegi teise. Presidentide “töövestlusele” meid ei kutsuta. Me ei tea, mida temalt seal küsitakse või mida teha kästakse. Tõenäoliselt on see üks väga irratsionaalse õhustikuga kohtumine, sest siis on nii ja veidi aja pärast hoopis naa. Siis istuvad ühel pool lauda need, kellele kandidaat peab meeldima ja pärast on vastupidi. Tema istub laua otsas ning ümber selle laua istuvad siis need, kes pöial higises peos hirmuga mõtlevad, et ega mu töövestlusel visatud vihje bumerangina peakohal ei vihise. Nii mõeldes, on tulnud kummaline tundmus, et kas see pole mitte igavese arguse apoteoos? Hirm jääda ilma oma otsese vastutuse vabast ent sihipäraselt sissetoovast ametist “riigi personaliosakonnas”? Sedasi hakkab viimaks kohale jõudma ka mitmete selleteemaliste arvamusavalduste kaja, kes kahtlevad selle institutsiooni eksisteerimise vajaduses. Tõepoolest? Miks on vaja punti mistahes liidu keskvõimule kuulekaid lojuseid, kes omale tsükliliste vaheaegade järel väikses ringis kohaliku mänguperemehe valivad?

Olen valinud vabatahtlikult omaette olemise. Vaatlejapingi, mis ei asu kusagil hea ülevaatega horisondil. Kakskümmend aastat tagasi tegin kiire, ütleks isegi kärtsitu otsuse, loobuda ise ja vabatahtlikult parlamendisaadiku volitustest. Tagantjärgi mõeldes, olid need pööraselt pöördelised kuud, sest Eesti oli siis rohkem kui täna – iseseisev. Oma raha, rahvusliku lennufirma ja professionaalse piirivalvega…Täna, kohaliku omavalitsuse esinduses, olen kannatlikum. Julgen aga juba täna öelda, et iga viimnegi sekund selles seltskonnas on olnud üks mõttetumaid kogu seni veedetud elus. Kuna tean nüüd ka selle tasandi poliitika kulissidetaguseid, pole ainsatki kohta, kus suuremeelselt mingite kogemuste omandamisest hõikuda. Niitke mind jalust nagu noort võsa kui suvatsete, aga ma keeldun täitmast korruptsioonivastase seaduse kohalikku formulari. Fake’järelvalvet selle üle, et rahvaesindajate ärihuvid ei oleks varjatult eelistatud. Nende otsuste hääletusel on asjaosalistel kas tualetipaus või korduvakasutatav asendusliige parteikontorist. Viimase ajal pole vaja sedagi. Vallapoliitikast on saanud lihtsalt kahe ebavõrdse rulli koomiline tants. Oravate- ja nende sabasügajate voogavalt laiuv teerull ning tähelepanujanune ja end mistahes meetoditega poliitikasse pressiv Ivorull. Kõik tahavad kuhugi, kus midagi saab

Selle ja kõige muu foonil, ei ole õnneks mingit hirmu. Hirmu, et mis edasi saab. Edasi läheb täpselt samamoodi. Kui need ei tee, teevad seda teised. Kui ei tehta nii, tehakse teisiti. Mitte midagi ei muutu. Ühestki uhke kõlaga lausest aastapäeva- või paraadkõnes ei saa niipea rahvalikku juhtmõtet. See kuhtub lihtsalt kusagile eelmiste ja juba olnute samasugusesse sumedasse ja unustusse vajuvasse pateetilisse mulinasse, suures mürakatlas.

Ära püüa palun otsida ega leida ses kirjatükis negatiivset või pettumust. Käegalöömist või kirumist. Lähen teen omale kohvi, vaatan katuseaknast ilusat helesinist kohta taevas, kus kirjutama asudes oli valge kuu, mustas taevas. Sinine ja must ja valge. Kõik on hästi. Oleme seda väärt mida me tahta julgeme. Väärt seda, keda me austada oskame. Eesti kingib Putinile maad ja Merkelile medali…sinu Eesti, minu Eesti. EESTI?

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

<span>%d</span> bloggers like this: