KIISU LUGU


Tema ongi “Kiisu”

Kirjanik Maksim Gorki nime kandnud Nõukogude autotööstuse üks šedöövreid. Just nimelt šedöövriga sõna otseses mõttes ongi tegu, sest seesinane GAZ (Kass) on ilusa olemisega veoauto. Sedapidi, kuidas värdmoodustis nimega Nõukogude Liit aina enam lääpa vajus, muutus aastate pikku ühtlaselt allamäge liikuvaks ka kõik selle riiklik toodang. Viie- ja kuuekümnendatel tehti veel nägusaid sõidukeid. Alates seitsmekümnendatest sai sotsialistidest autodisainerite ainsaks väljakutseks toodangu maht. Viisaastakuplaanide täitmine ja nende ületamine ja kogu see muu, tänaseks oma saatuse leidnud pusserdis, millega punaterror pea kolmveerand sajandit laubalt higi pühkimata rassis. Niisiis on “Kiisu” pärit ajast, kui kõik polnud veel täiesti perses. Mehed ehitasid kirvega autosid ja teised mehed oskasid neid haamriga remontida just niisamuti, nagu kõigega mida üleliiduliselt toodeti. Ometi oli sel toodangul kunagi alguse poole veel täitsa oma nägu. Minu meelest tänagi. Või viitsid sa tõesti vaidlema hakata ning tahad öelda, et lameda näoga kast, tuled silmadeks nagu kõik need tänapäeva krusad – on ilusam kui vana hea porilaudadega kass? Samas – vaadates mida on modernistid isegi ikoonidega teinud on, pole autode kallal toime pandav stilistiline sittamine säästnud kedagi. Ma arvan, et Daimler ja Benz mõlemad, on hauas juba sada ringi ümber oma telje pöörelnud, nähes mis Mercedesega heaoluaastatel teha on lubatud. Mina ei lähe mehhiklasele õpetama, kuidas teha taccosid ja mehhiklane on selle eest tänulik. Nii mina kui mehhiklane saame aru, et mõned vanad asjad on väga väärikad, väärtuslikud ja toredad. Olgu selleks vanaks asjaks minu poolest kasvõi materjal. Või oskad sina öelda, miks autod, mille ehitamiseks kulub rohkem plastikut kui iial varem ning mille ekspluatatsiooni tsükkel on viidud sisuliselt miinimumini, muutuvad aina kallimaks? Nagu kõik me ümber! Kõike on rohkem aga see kõik on aina sitem. Telefoni kõnekvaliteediga ei ole tegelenud viimased kümme aastat mitte keegi, sest kogu aur läheb sellele, mida algselt telefonina mõeldud aparaat tegema ei pidanud. Enamvähem sama näib olevat poliitinkubaatorites toodetavaga. On teatud kindlad broileritõud ja “mudelid”, mis sobivad igasse funktsiooni. Nende kvaliteedikriteeriumiks ei ole mitte lojaalsus vaid kuulekus ning mingil äraseletamata moel meenutab see kõik uunikumikultuuri. Millegi säilitamist täpselt sellisena, nagu ta algselt oli mõeldud ja tehtud. Mul on mitu kamraadi, kes vanu autosid uuele elule putitavad. Fanaatikud. Pühendumusega juuksekarva lõhki ajavad detailipeded, kelle jaoks tänane saavutus on homne norm. Mõnd vana autot mida olen oma silmaga näinud, on kantud kätel rohkem kui enamikku noori naisi.

See “Kass” – või noh, sellist värvi ja niisugune masin, oli minu isa tööauto. Kinomehhaanikuna külakinos filme näitamas käis isa just sellisega. Plekk-kastid filmiketta karpidega kastis, sõitis ta neljal õhtul nädalas rahvamajadesse kinematograafiat viima. Kui kinovõrgud likvideeriti ja kinod erastati, ostis papa oma vana sõbra romulasseminekust vabaks ning putitas enda tarbeks sõidukõlblikuks. Sellega sai veetud kõike, mida oli vedada vaja. Oma kraami ja muud, kui keegi abi vajas.

Kui isa raskelt haigestus, jäi “kiisu” seisma. Varikatuse alla, vaikselt langeva tolmukihiga kaetuks. Haigusest vaevatud vanaisa andis selle auto edasi pojapojale. Minu nooremale pojapõnnile. Et poiss oli veel päris nagamann, olid kiisu pikad päevad ja kuud ihuüksi vana varikatuse all aina trööstitumad. Kui isa kõik jättis, jäi ka kiisu veel aastateks konutama kuni sündis otsus, anda see auto uutesse kätesse. Nii ta läkski. Poisile jäi lapspõlvest mälestuspilt oma esimesest autost ja ilmselgelt tänaseks juba tolmuks saanud raha pangakontol. Oli kord isa, kellel poeg ja sellel poeg ning neid kõiki ühendas üks vana “kiisu”. Me elus läheb suuresti kõigega tegelikult niisamuti. On, kaob, oli, ununeb.

Täna on sel autol tipp-topp soeng. Laitmatu maniküür ja perfektne pediküür. Ta on parimas töökorras ning kadestamisväärselt heas vormis. Kolmas noorus vähemalt.

Mul kibeles väga see lugu sellest autost hingel ja ilmselt jääb ta sinna edasi kibelema. Tundsin, et tahan selle loo kuni lõpuni jutustada, aga just praegu otsustan ringi ning lõpetan siin. See lugu sellest autost jääb õhku ja oma aega ootama. Ma tean

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: