KARIKAKRAMÄNG


Sain “Kurikaga” tuttavaks enne kui palgalisena armeesse läksin. Ostsin temalt kapuutsika ja paar T-särki, millega toona toetasin missiooniveterane. Mulle meeldis tekst nende särkide seljal

AHVBANISTAAN

Ära mölise kui käinud pole

Tekst oli inglise keelne muidugi ja ortograafiavigadeta. Taipad isegi, mis põhjusel siin selline tõlge. Otsingumootoritest räägime järgmine kord…

Mulle läks see suhtumine hinge, sest särgimüügist teenitud pisku, oli sisult kordades toekam panus kamraadide katkirebitud hingedele pai tegemiseks, kui kogu muu potjomkinlik revüü.

Jah, ma ei kõhkle nimetamaks Eesti “veteranipoliitikat” millekski muuks kui potjomkinlikuks revüüks, sest olen näinud sügavale selle kulisside ja patriootliku fassaadi taha. Viimane mida veteranidel tõesti vaja on veterani-POLIITIKA.

Just seesinane termin ehibki puust prillidega patsifistide projektifailide pealkirju. Poliitika mu kallis on lihtsalt käsipidur kalapaadile, sest selle toimimisse usuvad siiralt üksnes poliitikud ise. Kui sedagi.

Mõned aastad hiljem, tõmbasin selle sama särgi selga hoopis teise tundega kui alguses. Ma ei olnud enam lihtsalt mees kes ostis Kurikalt särgi, vaid võin öelda omast kogemusest seda, mis särgil kirjas – kui sa seal käinud ei ole, siis ära mölise. Olin seal pool aastat ja lahterdusin sealtpeale ka veteranipoliitika raamidesse, kuni söandasin avalikult, etteantud jutupunktidest mööda minna ja suu avada. Aga aitab sellest. See on olnud ja kõrvale pandud. Poliitika oli siis ja poliitika on praegu. Omavahel öeldes imetlen Eesti riigikaitses enim saarlaste ühtehoiupoliitikat. Nõnda kui minister Hansole andis tont teab mis nõu nooruk Orissaare keskkoolist, annab Laanetile täna nõu – kuidas toita kogu kaitseväge, Kuressaare poiss, kes samuti päevagi kaitseväes pole teeninud. Lydia Koidulal on üks näidend…tead küll selle pealkirja. Aga las jääda. Saab üks saarlane linnas tööd, saavad teisedki ning see ongi rehepappide rahvuslik kokkuhoiupoliitika.

Olen Afganistani kohal lennanud nii päeval kui öösel. Nii suure kui väikese lennukiga ning samuti paari erineva kopteriga. Elanud keset kõrbe sõjaväebaasis ning postiks hõivatud kohalike majapidamises. Maganud telgis, konteineris ja paljal maal. Paar ööd isegi Kabulis mingis hotellis. Ei midagi rohkemat ega vähemat kui kellel iganes teisel, kes seal osakese oma elust andis. Lugude jutustamine on käinud läbi ajaloo sõdade juurde ning need nagu me teame on alati ajas muutuvad.

Sõda Afganistanis ei ole midagi erinevat sellest, mida Eesti nägi pärast teise maailmasõja lõppu – võitlust metsavendadega. Võitlust rahvaga, kellest tuntav osa hirmu, vägivalla ja repressioonidega suukorvistada õnnestub ent kelle tahe sissetungijale vastu hakata on visa. Ma kuulsin kümneid ja kümneid luureraporteid, mille kohaselt on maailma ühe kardetuma terroriorganisatsiooni organiseerunud võitlejate viiimase otsustava pealetungi-rünnakuni üksnes loetud päevad. Maksimum nädalad. Enamat kui maasse kaevatud või mujale käidavasse kohta peidetud pommkärakaid ning siit-sealt kaugemalt ja lähemalt kostvaid valanguid ning üksiklaske ei võtnud lõpuks keegi liiga tõsise ohuna. Tuleb raibe ja hammustab, no mida sa ikka hingekene teed. Ise ronisid siia raha teenima. Kõik enda juttude järgi jõhkramad kõrilõikajad pole seal tegelikult peale liikuvatesse põõsastesse või enamasti niisama huupi salvede tühjendamisest rohkemat teinud. Tehumardi öölahingud ja käsitsivõitlused verise vastasega jäävad punaarmee annaalidesse.

Täna valitseb Afganistanis selline “pardakk”, mida seal sajandeid nähtud pole. Iga kaabakat ei saa niikuinii mõistlikkusele kutsuda, aga sisuliselt lindpriiks kuulutatud rahvuslik armee ning politsei, keda seni lääneriikide maksumaksjate heldekäelisel ülalpidamisel on peetud, on taas poolt vahetanud. Seaduslikest kriminaalidest on saanud uue korra kaitsjad, nagu seda sealmail on harjutud tunnistama sajandeid. Iga pätt, kes täna üles puuakse oli alles eile valvas seadusesilm. Riigivõimu esindaja, kelle piiramatud õigused tema võimupiirideta maailmas, temast kõiketohtija tegid.

Olin just sel ajal Kabulis, kui seal ühes Liibanoni restoranis halastamatult arveid klaariti. Esmalt lendas akendeta kaubik sissepääsuteed valvavate jordaanlaste valvuriputka juurde, milles valvekorda üle andja ja vastuvõtja, koos kössitasid. Kummalegi lasti käeulatuse kauguselt kuul keset laupa ning liiguti edasi. Restorani siseneti kõigist ustest korraga. Kõik teele jäänud, hukati külmavereliselt lähilaskudega pähe. Ainsad, kes jõudsid relva haarata, olid restorani omanik, kes ei jõudnud teha ühtegi lasku, enne kui pommivestis enesetapja end köögipoolel koos kõigi sealviibijatega õhku lasi. Teine kes relva jõudis haarata, oli rootslane, kes turvas punase risti eurooplastest saadikuid. Tema jõudis teha lasu, mis tabas ühe pealetungija pommivesti, millele omakorda järgnenud plahvatuses hukkus silmapilkselt või sai raskelt viga hulk inimesi. Kummastki plahvatusest kõrvale jäänud ründaja, hukkas lähilaskudega pähe kõik veel hinge vaakuvad inimesed ning päästis siis valla oma pommivesti sütiku. Kõik lendas õhku. Kogu selle tapatalgu kohta rääkisid kohalikud, et tegu oli olnud kättemaksuks tehtud rünnakuga. Miks tappa süütuid inimesi punasest ristist? Tsiviilisikuid, kes Kabulis teenistuskohustusi täitmas või riigi kutsel seal viibivad? Aga kus on need miljardid, mida ameeriklased ja eurooplased on siia raportite järgi toonud? Kas need rahakohvrid üleüldse iial nende heaoluriikide lennujaamadesse jõudnud on, et sealt humanitaarabina siia lennata? Teie riigijuhid ajavad teile kärbseid pähe ning te rumalad usutegi, et afganistani rahvas sellega oma turvalist tulevikku üles ehitab. Siia ei ole need rahakohvrid kunagi jõudnud. Jätame kõrvale läänele kuulekate võimumarjonettide ning kollaborantidest hampelmannide paraadliku heaolu. Lihtsad afgaanid pole näinud muud kui kannatusi, korralagedust ning peataolekut mida millegipärast demokraatiaks nimetatakse. Talibanil on väga lihtne haarata enda kätte kõik, sest suur kaos mis ees seisab, ei oota enam kaua – nii öeldi vaikselt juba pooltosinat aastat tagasi. Selles ennustuses oli hirm ja lootus korraga. Justkui viimsepäeva kohtu ootamine, kus õigeid hingi kaalutakse.

Kas sa tead mis praegu mailmas aset leiab?

Kõigi aegade suurim turvaoperatsioon kogu inimkonna ajaloos. Selle eesmärk pole midagi muud, kui peatada mistahes vahenditega operatsioon “Viimne kohtupäev” ehk Iisraeli riigi pühkimine maamunalt. Tuumariikide turvaväravatest infiltreerunud isikud on tänaseks saanud ligipääsu arsenalile, millist ei oma ükski riik. Nad on jõudnud positsioonidele, kus seadistakse massihävitusrelvade sihtmärke ning viivad seal läbi operatsiooni järgmist faasi. Kõigelt sellelt fookuse kõrvale juhtimine ning rahvaste üle kontrollvahendite kasutuselevõtt läbi liikumiste piiramise ning paanika õhutamise, teenib vaid seda üht eesmärki – jätta tunnistamata korda saadetud räiged vead globaalse võimu haaramise käigus maailmas.

Mis siis saab sellest kõigest?

Raketid suunatakse Jerusalemmale ning maailm surutakse põlvili. Te mõtlete veel hardusega praegusele heale ajale, kui olid kõigest maskid, vaktsiinipassid ning võitlus koroonaga…nautigem seda vahejaama, järgmine ots tuleb kiire ja parajalt pikk.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: