VALGEID DOOSE, VALGEID DOOSE

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast, vajab sellist ühtekuuluvus e tunnet ning meedia seda õnneks ka loob. Mõistetav on seegi, et nii nagu õlavarrele tätoveeritud pojeng, ühel hetkel selle kandjal üle viskab, soovib aktiivselt sotsiaalne inimene värskendada ka oma delikaatsed isikuandmed mõne järgmise ühisavalduse sõnumiga. Sestap siis ei ole täna kedagi varnast võtta, kellelt seda otse küsida. Ent küsimuse esitada, saab sellegi poolest…

Vaata palun oma vaktsiinipassi ja leia seal QR koodi alla kirjutatud tekstiriba. Võrdle seda mõne sõbra või lähedase koodiga.

Sa näed seal kirjutatuna järgmist; URN:UVCI: (koodnumber) : EE : (koodtähis)

Jutt on sellest koodnumbrist seal ribal. See on kõigil maailmas täna vaktsineeritutel. Kas 01 või 02.

Kui sinu passis on koodnumbrina kirjas 01 oled sa globaalse farmaäri uuringu subjekt, kelle peal uuritakse platseeboefekti mõju massilise sundvaktsineerimise katsealusena. Kui 02 oled saanud testitavat vaktsiini. Oled oma tervise ja sellele mõjuvate kõrvalnähtude katsealune subjekt. Mõlemal puhul number kuivas statistikas. Mida rohkem statistikat ja numberid, seda veenvam ta on. Teisisõnu on nii “soolalahuse” kui “testi” doosid avalikult kultiveeritav statistiline summa kõigist vaktsineeritutest. Vaktsineeritute protsent ühiskonnas ongi selle pärast täna korelatsioonis kõigi ülejäänud nakkuse levitajatega maailmas. Totaalsest kaitsest viirusesse nakatumise vastu on saanud seepärast umbmääraste sõnumitega jampslik vassimine. Tagatiseta lootus, et kogu inimkonna mõne miljardi jagu vähendamiseks loodud bioloogilise relva fataalsus, kergemini läbi põdeda.

Tähistame riigina tähtpäevi, nagu alkohoolik kes otsib põhjust võtta. Sajandaga ühele poole saanud, võtame ette järgmise tähtsündmuse. Valame suure koti sulara põrandale hunnikusse, et terve armee projektimänedžere saaks selle omatahtsi rõõmsaks ajaviiteks laiaks lüüa. Nägin oma silmaga Dubai EXPO-l seda tööõnnetust nimega Eesti paviljon. Arvan et ainus millega seda veel päästa, oleks see, kui avaks seal ühe nüüdiskunsti näituse, mille ekspositsioon võiks koosneda kuluaruannetest ja tšekkidest, mis raamituna seinal. Nii näeks ja õpiks ka teised, kuidas mitte millegi loomiseks on võimalik mõõdutundetult kulutada. Nagu Ämmapetsi Kert, Kreisiraadio sketšist. Markantseim näide maailmanäituselt on kasvõi see, et me ei kirjuta paviljoni seinale ESTONIA vaid kinnitame heeliumlambist väänatud väikse helendava sinise “e”-tähe. Sõbrakesed, saage ometi kord aru, et ülejäänud inimesed maailmas ja suur osa kodumaalgi, ei hooma selle teie e-värgi katkematut ainukordsust. Maailm vaatab abi otsivalt juba mõnda aega hoopis puhta õhu, värske joogivee ja puutumata eluslooduse, mitte selle e-vaimustuse poole. Me ei peaks business klassis maailma ärifoorumitele lendama et seal siis puhvetis samasse lauda sattunutele arglikult oma e-hääletuse masinat müüa millega valimistulemusi teha saab. Küsid, et kuidas see jamps eelneva 01 ja 02 teemaga haakub. Väga lihtsalt. See kõik on tänaste aparaadikarjeristide saavutus. Saavutus mida hinnatakse kuulekusena bürokraatide euroopale aga millel pole pisematki pistmist lojaalsusega euroopalikule kultuurile ja väärtustele.

Tead mis on eestlase viga? Üks paljudest! Kui meil rahvusena oleks ettekujutus oma riigist ning arusaam ootustest valitsejateks seatutele, saaks me ehk ükskord paigalt ja liiguks. Me arutame omavahel, kelle peaministriks oleku aeg oli parasjagu milline kuid ei suuda sealt edasi liikuda. Me ei lepi iial kokku, kes on Eestile hea president või peaminister, sest hinges vajame Vigala Sassi ja Fred Jüssi sarnaste meeste elu-diplomaatiat, et muu eksisterivaga koos olla. Mõistuse juurde ja mõistlikuks jääda. Kaotamata oma kohta ja austades kõiki teisi.

SEE ongi kadunud. Oskus teisi austades oma kohta hoida. Ma ei pea silmas kohta, millest sissetuleku pärast küüntega kinni hoida, vaid pärispanust indiviidina. Panust, mis ei seisne ühissüstimises ja apartheidi ning lapskatsete vaikivas heakskiidus. Panust, mis ei ole mitte kusagilt otsast vaadates nõustumine kellegi alandamisega. Vangis istuja süü varguse eest ei ole suurem selle süüst, kelle lohakus ta vargusele õhutas. Seepärast küsingi – miks me rahvana oma riigi lohakile jätame et varganägudele väljakutse esitada? Mis praegu toimub, ei ole ju midagi muud kui pesuehtne loobumine. Lagunemise peatamisest loobumine, nagu veerandsada aastat tagasi, kui oli selge, et selle moodustise aeg on pöördumatult raugemas. Lagunes miski mis oli kuulutatud igaveseks. Loodi uus. Järgmine poliitiline majandusmoodustis, mille baasidee oli moderniseerida XXI sajandi orjandus. Et nõudlus orjade järele oli muutunud kogu maailmas eliidi ellujäämise küsimuseks, muutus orjakaubandus mitmete riigipeade snobismist globaalseks inimäriks. Muslimispartalased kellele selle maailma rikkustest osa laiali jagada lubati, võtsid seda enesestmõistetavana, kuni…Ilmnes, et see maailm ei taha veel loobuda ning hakkas otsima võimalust, kuidas piirid sulgeda. Teisisõnu alternatiivi kuulipildujatele. Nagu ajaloost teada, alternatiive palju ei ole. Sõelale jäid lockdown ja inimkonna päästmine vaktsiinide või piibliga, sest kuulipildujad ongi kolmas alternatiiv. Uut normaalsust ükskõik millise vana asemele, saabki globaalselt luua üksnes kolmel viisil. Eesmärk nende kõigi kolme puhul on identne – võimu säilitamine läbi üleilmse ininkonna päästmise sõnumi. Kui vaja, sobib selleks suurepäraselt sõda, mille käigus hävitada halastamatu vaenlane. Kui vaja sobib selleks apostlite ja prohvetite tõe- ja rahusõnumid, mille käigus hävitada salakaval ja kuratlik kurjus. Ja muidugi vaktsineerimine, millega asuda võitlusse ähvardavate surmapandeemiate puhul. See, kas vaktsineerimise läbikukkumisele või ennast lõhki õgiva farmaatsiaäri paugule järgnev ajastu on suure sõja või rahu põli, sõltub tänasest nooremast generatsioonist. Õue vaadates pakun puusalt, et pigem on ootamas ees jutlustajate, prohvetite ja pühitsejate aeg, sest suurpuhastusena mõjuva sõja pidamiseks valmistub üksnes kalifaadimeelne grupp äärmusradikaale. Tänasele tööjõus heaoluühiskondlasest inimesele ei ole vaja näidata verejanulist vaenlast sõjaks valmistumas. Piisab pisikutega hirmutamisest ja kaadritest kus näidatakse haigeid haiglavoodis. Sa ei satu sinna haiglavoodisse, kui vaevud endale selgeks tegema, et sul on õigus terviseuuringuks. Uuringuks, et saada selgus, kas ikka pead lihtsalt käsu- ja kampania korras osalema eksperimantaalsetes inimkatsetes.