LV

Viiskümmend Viis. No ja mis siis? Elupäevad antakse meile nagu bumebrangid. Ükski neist ei lenda tegelikult mitte iialgi tagasi ja süüdi pole ei bumerang ega viskaja. Õieti pole kogu see legend, viskaja jalge ette tagasi lendavast vigurist midagi muud kui teadmatuse tõlgendus. Bumerang tuleb tagasi, kui keegi tema leiab ja oskab lugeda omaniku märke sellel. Nagu meil siin Läänemere äärsetel rahvastel pere- ja talumärgid, mis millegi kellelegi omistasid. Pimedate punktkirigi on bumerangilt võetud, sest peremehe tähistust viskeriistal peab suutma lugeda ka sõrmedega ning seda kunsti omandasid aborigeenid sajandeid kui kirjaoskust. Viiskümmend Viis. Aeg elus, kui illusioonid panevad muigama ja vead mis silma hakkavad, ei eruta, et neid parandama asuda. Kui mõelda, mida on selles eas kaotada, siis on korrektne vastus – ükskõik mida. Niisamuti nagu ka võita. Ükskõik mida. Sõidan varahommikul sünnilinna ja lähen Vanale Linnakalmistule. Perekonna hauaplatsile, kuhu matsin kümmekond aastat tagasi oma armsa isa. Me leppisime nii kokku. Juba väga ammu aega tagasi. Et olgu mis on, oma ühisel sünnipäeval tuleme kokku. Oma isale viin küünla, oma emale lilled. Nii on see aastakümneid olnud. Teisiti ma ei kujutaks ette. See on minu bumerang. Punktkiri, mida kinnisilmi ja sõrmeotstegagi soravalt suudan lugeda. Tuhande üheksasaja kuuekümne esimesel aastal lõi Ervin Drake loo, mille esialgu tõi kuuldavale Bob Shane Kingston Trio-ga. No sa juba tead. Loomulikult kõlab su kõrvus juba Frank Sinatra hääl ja “..it was a very good year”. Tunnistan, see muusikateos on olnud üks mu salajasi lakmuspabereid, sest igas salmis vaetav vanus ja sellega seonduv ning kaasnev, on olnud ehmatavalt täpsed ettekuulutused. Scorseselik “goodfellas” mehekskasvamise ajal. Sohvrid, läikivad limusiinid ja eliitblondiinid elujõu õitsemise aegu ning elusügis. See mis kui kauahoitud ja väärikas vein end mõtiskeldes mekkida laseb. Ma saan Viiskümmend Viis ja neist kes käisid mu viiekümnendal on kõik alles. Osad oma eluga omas maailmas, teised asendunud uute sõpradega, sest vahel lähevad teed kõrvuti kraavidega ja neisse langeda polegi teab mis kunst. Väga palju on tegelikult muutunud selle viie aastaga alates kahetuhande üheksateistkümnendast. Palju on tulnud tunda, et ilma sünkroontõlketa ei ole võimalik enam paljude inimestega suhelda. Mõnega ei olegi enam midagi rääkida, sest pole midagi küsida. On kadunud mõõde, milles mõtlemine on mõista soovimise eelduseks. Pean silmas mõtlemisprotsessi kui suhtlusvormi maagilist mõnutunnet. On jäänud need, kes nagu minagi ei ole näiteks kosmoseraketiga ilmaruumis lennanud ning ei põe seepärast absoluutselt, kas maakera on ikka ümmargune, sest seda saab vaid oletada mitte lõpuni raevukalt üht ja ainust pähe taotud tõde kaitstes. Mis seal siis veel neist asjust rääkida, millest oleneb enese käekäik ja heaolupakett ning milles truuduse tõotuse tõsidusega peab vastavalt pooltevalikule positsioneeruma. Viimse viie aasta jooksul sai mulle selgeks, et kõige suuremat kurja teevad just ennast heasoovijateks nimetajad. Olen sõda ja surma ning kannatusi väga lähedalt oma silmaga näinud ja kogenud. Mida on mul rääkida nendega, kes peavad sõda lahenduseks? Mida on mul arutada nendega, kes ülistavad kinnisilmi karjaimmuunsus ja teevad kõik et hävitada selle abil inimõigused? Mida on mul õppida keskharidusega noorukilt, kes rahapesuministeeriumi tankistina õukonnamaffia varitegevustest vassib? Mul pole aimugi, mille eest ma järgmine kuu elan, aga kui on valida, suren pigem iseendana nälga kui müün juudaseeklite eest oma hinge. Ma tõepoolest naudin seda, kui tülgastavalt sitt on tänase õukonna lootus või väljavaade. Ei, see pole kahjurõõm ega hingekibedus. See on progressi peadpööritav ilu, milles aina selgemalt joonistub välja inimloomuse kooreta südametus ja kaasajooksikute kuulekas hingeldamine.

Raha ja õnne on mul elus olnud. Tean ka puuduse maitset hästi. Niisiis mõtle tõsiselt kui kellelegi midagi soovid, mida ta tegelikult vajab