KIRJAKUNST

Me kõik oleme noorukitena midagi müünud, et taskuraha teenida. Kes mida. Minu taskuraha moodustus pea kolmveerandi ulatuses kirjakunstiga teenitust. Oma ema allkirja õppisin ma selgeks juba esimeses klassis. Olgu seejuures öeldud, et tema käekiri kirjakunsti valdajana oli teada tuntud kogu linnas. Tänagi kirjutab mu ema Rakvere Linna auraamatusse nende nimesid, kelle teened enim linnale au ja arengut toonud. Ilus raamat ajaloo annaalidesse. Mu ema on nii korralik, et ta keeldub juba aastaid kõikide ahvatluste kiuste, sinna raamatusse vaikselt ka neid nimesid kirjutamast, kes võiks selle eest näiteks maksta. Minule koolipoisitatina maksti. Ma kirjutasin peaasjalikult päevikutesse. Märkuste juurde vanemate allkirju, nagu nad neid lugenud oleks. Puudumistõendeid ja koolist vabastuse taotlusi ning muud. Ei teadnud õpetajad ega lapsevanemad, et nendevahelise kirjavahetuse teine pool oli paljudel juhtudel hoopis siinkirjutaja. Mul oli lihtsalt juba algklassides piisav vilumus erinevaid käekirju matkida ning kalligraafiast varesejalgadeni kümneid eri iseloomuga inimeste suleproove jäljendada. Kirjakunst on mu suur lummaja. Seepärast õppisin ära isegi araabia keeles kirjutamise. See nimelt on ilukirjaks loodud. Suurt oskust ja metsikut harjutamist nõudev tegevus.

Jah, ma tahan seda teha. See on mulle nagu näitlejale luule lugemine. Sa paned sellesse kogu oma kire ja keskendumise ning lood sõnadest pilte. Imeilus.