META VÕI JÄTA

Mäletan oma esimest mobiiltelefoni hästi.

Muidugimõista jäi see sajandisse, mida sel ajal elanud mäletavad kui üht unustamatut. Kahekümnes. Sajand, mille jooksul muutus midagi, mis tegi inimesest taas taandareneva liigi.

Pean silmas tööstusrevolutsiooni, mille käigus aina uusi leitusi, mis ammulisui takseerima naelutasid ning aegamööda loovat ajutegevust välja hakkasid suretama. Sajandit, mille jooksul said inimesed oma kasutusse masinad, mis täna inimese mõtlemisfunktsiooni juhivad ning parasiitidena eluenergiat imevad. Sajandi, mil sündisid need, kes silmad ekraanis ja näpud nuppudel üksteisest teravmeelsemad üritavad olla ning nutineedusest ebajumalakummardajaid sest meelemürgist eemale püüavad tirida. Ega see mul esimene kord ei ole ning keegi ei tea, kas ka viimane, kuid niipaljukest on mul vist kuraasi alles, et alustan endast. Pean silmas muutust. Ma ei vaja zuumis tasulist vebinari, kus minust nooremad inimesed end kogemusnõustajateks nimetanutena mulle õpetussõnu jagavad ning nutielu nippe jagavad.

Sulgen ise selle ukse ning katsun igaks juhuks veel üle, kas jäi kinni.

Aga kõik su sõbrad ja muud, kellega seal…

Mida?

Mu sõbrad käisid minu sünnipäeval. Me istusime pika laua taga ja võtsime viina ning ajasime lõbusat juttu. Keegi ei kõlkunud kättpidi nutikangi küljes, et korraga kümnes vestluses osaleda ja end seeläbi saavutussuutlikumana tunda. Kuulasime smuutidžässi ja taevas me peade kohal oli volbripäekseline ning ilma rohemürgitajate kõntsatriipudeta. Ainus päev sel aastal muuseas…ehk kui usud, siis on.

Mina usun.

Usun, et kui ühes linnas elab kasvõi üksainus hingeline, kes usub, ei lase Jumal seda linna maatasa teha. Selleks pole vaja midagi rohkemat kui ühtainust, kes usuks.

Kui langevad linnad ja jäävad vee, tuha või pommide alla, tähendab seal ei elanud ainsatki, kelle usk olnuks ehe, et Jumal selle päästa võtaks. Ma tean, et minusugune ei päästa oma usuga mitte sittagi. Minu usku on minult ära võetud ja siis jälle tagasi antud korduvalt. Olen temaga ise just nõnda ümber käinud et pean nüüd kuidagimoodi selle solgutatud ja sopase sösserdisega läbi ajama. Eeskujusid ju leiaks, sest mul on sõpru, keda tean ja pean veendunuteks ning pühendunuteks, ent harva näen ma ses enamat kui nende endi väga isiklikku suhet.

META või jäta? Selles on küsimus.

Enam mitte. Kui kauaks sel korral, ei tea, kuid isegi kui mina olen nende failides igavesti, olen ma kustutanud selle osa, mis mind otseseslt selle maailmaga seni sidus. Minul ei ole feisspukki, instagrami ega messendseri. Ainult telefoni jätsin alles. Äkki keegi helistab millalgi. Senimaani on see multimeediakeskus mu ühenduseks maailmaga läbi spotifai musalistide, partpardi otsingumootori ning mõnede mugavusäppide millega meelsamini asju ajan kui inimestega.

Rohkem ei tahtnudki midagi öelda.