Nõnda, nagu ihumüümist, ehk maakeeli litsitööd, peetakse maailma vanimaks ametiks, võib väita, et häbi otsimised on vanem tegevus kui läbi otsimised. Palju sel kromanjoonil ikka maist vara olla sai, kus läbiotsimisi teha, kui kellelgi midagi kadunud oli. Tõenäoliselt tulid läbiotsimised alles koos asjadega, mida inimene oma laiskuses oli mugavamaks äraelamiseks või staatuse näitamiseks valmis meisterdanud või kokku ahnitsenud. Häbiotsimised olid hoopis varem. Võimekuse- ja võimukuse kontrollimine. Isaduse või emaduse tõestamine ja ümberlükkamine ning miljon muud asja. Pole ju läbiotsiminegi tegelikult midagi muud, kui häbiotsimine. Kas iga kord?
Kellegi kodu või kontoriruumide läbiotsimine tänapäeval, pole ju selleks, et leida midagi, mis kaduma on läinud. Otsitakse tegelikult ikkagi üksnes seda, mida ei peaks seal kohas üldse leidma. Mis see täpselt on, et tea keegi, aga see miski võib seal olla ning seda siis otsitaksegi. Enamasti siiski keegi teab, mida otsima minnakse. Kas siis väga vinge vihje põhjal või kuriteokoosseisu olemasolust muul põhjusel veendununa. Vahel otsitakse ja leitakse demonstartiivselt see, millest läbiotsitaval aimugi pole, ehk poetatud või sokutatud kraami. Vahel otsitakse salaja ehk toimub lihtlabane kolamine. Läbiotsimine ei erine ses osas kuigi palju sissemurdmisest. Kodu- või kontoriomaniku enesetunne pärast asetleidvat on tülgastav. Okseleajavamgi kui murdvaraste külaskäigu järel. Kui pätid inimese külmavereliselt kinni teibivad või piiravad liikumist korrakaitseametniku käerauad, ei ole selles õigupoolest vahetki. Ajad on muutunud. Vargapoisile kerepeale andmise või paadunud kaabakal käe maharaiumise ongi asendanud oma vastase häbiotsimised. Õukond lihtsalt määrab, mis on häbi ja häbenemisväärne. Häbiotsimisest on tehtud uue aja karistus, mida ühiskonnas hirmu külvamiseks ja ähvardamiseks tehakse. Jõuluturud turvatakse krusarünnakute eest kivibarrikaadidega. Ei midagi häbenemisväärset! Uus normaalsus. Ent nimese vaimne vigastamine? Tema elutoas poriste saabastega kondamine ja olemises hooletu üleolekuga puistamine, viiakse paljudel juhtudel läbi varjatud nägudega inimeste poolt. Sageli just jõulude eel või ajal. Inimeste poolt, keda kaitseb nii seadus kui ajakirjandus. Ka siis, kui isegi aus õigusmõistmise jumalanna, käed ahastades ja appihüüdeks, taeva poole sirutaks. See on beerialik arveteklaarimine ning uussotsialism. Allamäge veereval vankril pidutseva sovetiaadli, krampis koonuga naeratav maskeraad. Häbiotsijate ajastul, 2017.
HANNES VÕRNO 