Mu koduses panipaigas on üks suur, punutud vitstest ja samasuguse kaanega korv. Hoian selles jõuluehteid ja kaunistusi. Seal on mõned, mida kätte võttes tunnen, veresooni mööda liikuvat igatsusetrombi. See läbib mu keha ja teeb hellaks kogu olemise. Tunnen enese sees voolamas üksinduse- ja igatsuspisaraid, nagu kuumal päeval vaha tihkuv mürripuu. Need on minu hea isa meisterdatud, väikesed puust linnud. Osa kuldsed. Osa hõbedased. Nad ei ole linnuaabitsa lindude seast, neil on hingelinnu kuju.
Minu isa osks kõike. Ta oskab minuga tänagi nii ühenduses olla, et mul ei ole sentigi sidekulusid, kuid pikad jutud on kõik räägitud. Kus maailma otsas ma ka ei ole. Mu isa saadab mind. Saadab oma sõnumiga, läbi nende hingelindude selles vitstest korvis ja visates nalja, kui istume koos turbulentsist rappuvas raudlinnus ning ei karda keda kuraditki. Ta keerab demonstratiivselt tulehakatuseks käkrasse värviliste piltidega lollidele trükitud ajalehe ning süütab sellega katlas söe, et omade keskis oleks soe. Ta saadab mulle igal aastal jõulude paiku postkaardi, mille taha on kirjutatud – mäleta alati inetut kuusepoega…
Minu ema ja isa abiellusid päeval, kui esimene venelane kes eluga tagasi jõudis, kosmosesse saadeti. Nad elasid koos üle 45.aasta. Neil oli oma kätega rajatud ilus kodu. Nii ilus, et see veel 30 aastat hiljem uute asukate poolt suure armastusega omaks võeti. Emal ja isal oli igal aastal nende hubases kodus jõulude ajal kuuseke. Selline väga eriline kuuseke. Nad nimelt käisid metsas ja tõid pühadeks koju selle kuusekese, keda keegi isegi ei oleks märganud. Kõveravõitu ladvaotsaga. Üks oksakene pikem, teine lühem. Nagu elule jalgu jäänud kraavihall, kesk sooblikasukatega kodanlaste kaneelilõhnalist jõuluturgu. Kuusepojuke, kellest kunagi ei saa kuusk. Ei ehituseks ega jõulupuuks. Kuusepojuke, kellele Jumal ei andnud sirguda puust printsiks. Just tema toodi igal aastal koju ning ehiti nagu kaua oodatud kallist külalist. Ta pandi elutuppa aukohale ning anti hea vaade kogu eluruumile. Las tal olla kaunid jõulud, ütlesid mu vanemad. See kuusepojuke, ei olnud peale tuppa sooja saamist ja isa tehtud puust käsitööehetega ehtimist, enam sugugi see õnnetu heidik, sirgeselgsete ja haljasoksaliste härrasmeeste klubis. Ta oli perekonna liige ja ta pingutas, et olla selle privileegi välja teeninu. Ta ei poetanud okkaid ega püüdnud pirtspersena küünlalt sädet haarata, et enesele hädaga tähelepanu tõmmata. Ta oli lihtne. Inetu kuusepoeg, nagu maapoiss kes saab koos linnanolkidega koolilõputunnistuse koos kiituskirjaga.
Mul oli nukker lugeda, et minu sünnilinna kunstnik, Teet Suur, ameti maha paneb. Teetu ma ise ei tunne, aga ma tunnen tema käekirja ja mõtlemise viisi. Ta on kunstnik, visionär ja elustaja. Ta tegi Rakvere Turuplatsi iga-aastase jõulupuu sündmuseks. Ta tegi sedasama, mida minugi vanemad. Andis millelegi hinge ja puhus sooja sisse. Oli eeskujuks ja mõtlemapanijaks. Algatajaks ja elluviijaks. See linna jõulupuu, on minu jaoks samasugune Rakvere väärtus, nagu paljud teised virumaalaste vaimukad ja suured teod. Neid võiks jäädagi loendama. See on miski, mis on ainult Virumaal nii. Elus, ehtne ja oma ajast ees. Nagu poisike jalgrattaga, kes sõitis ümber elektriposti, mille küljes rippuvast plekkruuporist, lasti klassikalist muusikat. Vaikselt, viies enesega kaasa ja kinkides puudutuse Taevaisalt.
HANNES VÕRNO 