ORISSAARE SEENELINE

Viinakuu alguses, sai sellest ühtäkki üle-Eestiline sensatsioon. Millestki, mis läks nagu setu naljaloos, kogu küla, kuigi süüdatud sai ainult vana saun. Tunnistan, et pärast seda sai minu jaoks väga huvipakkuvaks selline nähtus nagu lugemisoskus. Pole minu asi, sest teen ka ise karjakaupa ortograafiavigu, õiendada kellegi kirjaoskuse kallal. Pentsik on aga lugemisoskus või veelgi enam, kergestisüttivus ja reageerimissoov, kui miski väljakutsuvalt silma pilgutab, millega raha teenida. Olgu see kui moonutatud tahes. Ma lähen täna, homme ja tulevikus rahulikult magama, sest tean, et ma ütlesin tõtt. Ma olin see, kes võttis enda peale, öelda välja see, mida tundis 2. oktoobri somppimedas sügisõhtus iga Kuivastu praamilt tulija. Pisikese Virtsu aleviku kiirusepiiranguid, sähvivate vilkuritega ja pideva joonega teel, kolonnipikkust möödasõitu sooritanud eskordiga, sõidab pakilisi ametikohustusi täitva persooni alarmsõiduk. Sedapuhku oli tegu rahuliku hilise õhtutunniga ning rõhutatult argirõivais kaasmaalasega. See on ülbe ja kõrk karjaplikkalikkus, teha reeglid mugavaks ja kui vaja mugavus reegliteks. Riietuse teemast sai lihtsalt seepärast sündmus, et sealt otsast põleb peer sodinokkade madalas tares heledamalt. Taevas halasta, millise pugejalikkusega asus sülekoerte armee praktiliselt iga puu all klähvima ning unustas seejuures isegi omaenese aastatepikkuse mantra, et olen lõppude lõpuks erialalt moekunstnik ja jäägu ma oma liistude juurde.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.