Viinakuu alguses, sai sellest ühtäkki üle-Eestiline sensatsioon. Millestki, mis läks nagu setu naljaloos, kogu küla, kuigi süüdatud sai ainult vana saun. Tunnistan, et pärast seda sai minu jaoks väga huvipakkuvaks selline nähtus nagu lugemisoskus. Pole minu asi, sest teen ka ise karjakaupa ortograafiavigu, õiendada kellegi kirjaoskuse kallal. Pentsik on aga lugemisoskus või veelgi enam, kergestisüttivus ja reageerimissoov, kui miski väljakutsuvalt silma pilgutab, millega raha teenida. Olgu see kui moonutatud tahes. Ma lähen täna, homme ja tulevikus rahulikult magama, sest tean, et ma ütlesin tõtt. Ma olin see, kes võttis enda peale, öelda välja see, mida tundis 2. oktoobri somppimedas sügisõhtus iga Kuivastu praamilt tulija. Pisikese Virtsu aleviku kiirusepiiranguid, sähvivate vilkuritega ja pideva joonega teel, kolonnipikkust möödasõitu sooritanud eskordiga, sõidab pakilisi ametikohustusi täitva persooni alarmsõiduk. Sedapuhku oli tegu rahuliku hilise õhtutunniga ning rõhutatult argirõivais kaasmaalasega. See on ülbe ja kõrk karjaplikkalikkus, teha reeglid mugavaks ja kui vaja mugavus reegliteks. Riietuse teemast sai lihtsalt seepärast sündmus, et sealt otsast põleb peer sodinokkade madalas tares heledamalt. Taevas halasta, millise pugejalikkusega asus sülekoerte armee praktiliselt iga puu all klähvima ning unustas seejuures isegi omaenese aastatepikkuse mantra, et olen lõppude lõpuks erialalt moekunstnik ja jäägu ma oma liistude juurde.
HANNES VÕRNO 