DIANA

Julgen rahulikult käe Piibliraamatule panna ja kinnitada, et pole süüdi Diana Spenceri traagilises surmas. Mis selle imetlusväärse naise traagilise huku põhjused ka polnud, oli 31.augustil Pariisi öises tunnelis toimunud avarii, üksnes kogu selle loo üks akordidest.

Julgen käsi südamel vanduda sedagi, et pole kunagi, mitte ühessegi õnnetuskohta, kus kellegagi midagi juhtunud, viinud ei küünlaid, lilli ega mänguasju. Pole iial mõistnud neid inimesi, kes sel moel, maksimaalselt avalikult ja tähelepanu soovides, leinavad või oma lohutamatust mängivad. Mäletan uudiskaadreid Londonist, kui Ühendkuningriigi alamad hordidena Buckinghami palee tara taha oma leina tulid demonstreerima. Se oli ühelt poolt nii liigutav ja sügav, et Diana leinast said osa needki, kes temast pea mitte midagi ei teadnud. Teisalt, oli selles lõikelillede kuhjamises, infantiilsetes armastuskirjades ning joonistustes ja kaisuloomade varbade külge aheldamises midagi häirivalt võltsi. Needsamad tröösti otsivad ja murest muserdatud tuhanded unustasid justkui võluvitsa vibutusest, omaenese süü selles õnnetus avariis, milles hukkus tulevase kuninga ema. Neil endil, kes tulid oma küünalde ja kaisukarudega Buckinghami juurde lasubki tegelikult süü. Nemad olidki need, kes toitsid pasa- ja kõmulehti ja neelasid kogu pahna, mida Diana kohta kildhaaval ja uduste paparazzofotodega lätsutada anti.  Seesama pööbel luges januselt kogu seda meediajura ning elas oma sekkumatul moel kaasa igale sõnale ja pildile. Et nende täitumatut “uudisnälga” toita, aeti raisakotkaste poolt Dianat taga ka Pariisi ööpimeduses. Lumpenile mõeldud sopalehe kõmufotode hinnaks sai ajaloo sümpaatsema troonipärija armastatud ema surm. Surm, milles oli süüdlasi rohkem, ent milles peamist rolli mängis just see suure südamega lihtsa kuningriigi alama ebaterve sõltuvus. Mitte kaisuloomade ja küünaldega ei pidanuks nad oma printsessi, kaamerate ees nutta lahistades leinama, vaid jättes ostmata sopalehed. Jättes kuivale ja suretades arrogantse huvipuudusega välja kõmulehed, kuid paraku tahab ta muud. Ta tahab omale uut kangelast, kellest ta irvitus näol uudiseid ja uduseid ujumispükstes pilte ootab. Ta ootab oma järgmise sangari surmagi, et siis jälle märgade silmadega, küünlajupp peos ja mängukaru kaasas, kuhugi üks massihaud kokku kuhjata ja lohutamatult leinata. Ma ei loe tulevase kuninga ega tema perekonna kohta kõmu-uudiseid. Ma ei soovi suplusepilte või poeskäigu fläšše. Ma austan inimest.

1 thought on “DIANA”

  1. Kogu see jutt on mõtlemapanev ja läbinisti tõde. Miks on ajakirjandus muutunud sopa tootjaks, aga pole enam ammu see, kes ta olema peaks- adekvaatne sündmuste kajastaja.

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.