F-PUKK

See oli aastal 2005. Mu parim sõber Soomes, kellega tutvumisest oli möödunud juba kümme aastat, ütles ühel taaskordsel kohtumisel, et tehku ma omale “feisspuki – proofiil”. Missasi? Olin mõni aeg tagasi lasknud kirurgist sõbral eemaldada oma nina otsa kasvama hakanud “punni”, mistõttu olin esiotsa mõistmatu. Mis kuradi proofiili? Alles lõikasin nina normaalseks? Nii ta siis selgitas mulle, et on selline imetabane keskkond inetrnetis, kus saad kuuluda oma sõprade kogukonda, kellega mistahes erinevatel põhjustel argielus sageli ei trehva. Teisisõnu – ei pea mitte midagi tegema, loo lihtsalt konto. Miks mul seda vaja läheb – küsisin selguse huvides. Mida iganes, võid sa seal oma sõpradele infoks jagada. Istusime mu elutoas laua taga. Tõin rüpeka ja tegimegi mulle sel õhtul konto. Sain omale kohe sealsamas ka kaks sõpra. Jukka ja Hanna-Mari, kes külas olid. Mõnest nende sõbrast, keda ma Soomes tundsin, said samuti mu sõbrad facebookis. Nii ma seal siis olin korraga. Umbes paar kuud, oma kümnekonna Helsinki ja Soome tuttavaga. Ühel hetkel ma enam ei vaadanud sinna F-Pukki, see lihtsalt oli mul, passiivselt ning ei toonud mulle ei kahju ega kasu.

Umbes poolteist aastat hiljem, meenus või tuli lihtsalt jutuks ja läksin vaatama, mis seal toimunud on. Ohhh sa poiss. Näen, et mul on 1386 vastamata kirja ja kutset! Selgus, et need olid inimesed, kes ka kõik tahtsid omale f-puki sõpru. Suur rõõm oli näha, et selles inimhulgas oli ühtäkki ka väga palju eestlasi. Mitut ma isegi tundsin ja mõni julgeb mind veel tänagi tunda. Nii hakkasid nagu tuulerõuged, tohutu kiirusega, ütleks lausa pandeemiana, levima uudised, jutud ja muu, mis puudutas elu f-pukis.

Kohates inimesi, küsisi mõni vahel – miks ma teda enda sõbraks ei võta? Kui ma seda siis viisakalt teha proovisin, sain Zuckerbergi meestelt teate, et mul on juba 5000 sõpra ja rohkem enam ei saa juurde ahnitseda. Metsik hulk aega, mis kulus seal f-pukis lihtsalt nagu klassiekskursioonile kaasa saadud taskuraha. Küll oli seal toredaid kohtumisi, taaskohtumisi, lahkumisi, hüvastijätte ja muud. Ei pidanud enam laua tagant tõusmagi, et maailmale ring peale teha ja suhelda tunni jooksul rohkem, kui hiilgeaegade Rock Summeril kogu festivali ajal kokku.

Mingil hetkel, tahtsid minu sõbraks saada ja palusid et ma neid meeldivaks peaks, enam mitte üksnes inimesed. Objektid, üritused, söök ja jook ning mis kõik veel, olid ärganud ellu ja segunesid inimestega. Mulle meeldis kummaliselt nii minu kunagine koolipõlve suur armastus, kui tore koristusfirma. Ma sain korraga vabalt suhelda nii oma hea sõbraga Itaalias kui puhkeruumi mööbliga. Nägin, kuidas kõik ärkas ellu.

Inimesed hakkasid elama nagu Strugatskite kujutlustes ja mitut elu korraga. Muutudes iseendaks, mõneks inimlikuks tundeks, tarbekaubaks või tont teab veel kelleks. Poliitikud muutusid kibekiirelt maskikandjateks. Kosmilise headuse hõllandustest sai üksikute snobismi asemel, kõikide möödapääsmatus. Kutsikad, vasikad, põrssad, maimud, tited ja kõik muu “oikuiarmas” sai normiks. Täiesti võhivõõra inimese surm tõi virtuaalpisaratest mõne tunniga kokku terve kaastundemere. Värsketest, veidi vanematest ja isegi vanadest päikesereisidel tehtud pildikestest, sai nüüd osa südatalvisest masohistlikust masturbatsioonist, mida tehti meelega teiste inimeste ees. Algas tasahilju see üksteise kiitmise ja vihkamise aeg. Kui polnud millegi eest kiita, mõeldi se välja, nii nagu ka vihkamise puhul. Proofiilipilte hakati teatud puhkudel värvima erinevates rahvusvärvides, jäädes siiski alati reserveerituks nende riikide leina trööstimisel, kes Brüsseli käsu kohaselt ei pea sallima. Mis sellest, et sealgi süütud inimesed hukkusid. Ravimatult sügava tuntusevajadusega “minasuudanitest”, said läbi suvereporterite algkursuse, tänased õukonnaportalide peatoimetajad. Polnud orjapidajal vaja enam palkagi maksta, rääkimata töövahenditega varustamisest. Kogu kõmu, jutu- ning pildimaterjali hakati ammutama hommikustel virtuaalsetel jalutuskäikudel.

Imeline, et see kõik on olemas ja töötab. Mõelda mis saab, kui seda ei oleks, pole isegi mõtet.

Inimene on olemuselt leidlik ja suurem osa inimestest ei vaja tegelikult sellist maailma. Midagi see armas inimese laps siiski vajab? Ta vajab teist inimest, ligimest. Olgu see megalinna mäslevas metroos sagivate miljonite keskel või valge liivaga üksikul saare rannal. Teist inimest tahame oma kõrvale. Kedagi, kelle jaoks olla ja kelle olemasolemine on ääretult tähtis. Kui kümme aastat tagasi kirjutasin f-pukki, arglikult ja mõeldes kas maksab – “I am travelling to Finland on 1th of September” siis nüüd kirjutasin üleskutse motorahvale. Sõbra ümmargust juubeliaastapäeva tuli austama mõnisada mootorratturit kogu Eestist. Korraldan ka sel aastal, juba kevadel, järgmise motosõprade paraadi. Tuleb palju tuleb, aga ma tean, et viis kuuendikku tulijatest ei kuule sellest f-puki kaudu. Seega niisamuti,  nagu minu lapsepõlveski, kirjutavad lehed sitta ja sellest mis elu tegelikult on, kuuleb ainult piimapuki juures. Arvasin kunagi, et facebookist saabki XXI sajandi piimapukk, kuid eksisin, sest selle meediumi turvaauk on avastatud – seal ei ole enamuses reaalsed, vaid virtuaalsed inimesed. Luarvik Luarvik ning Doktor Moses oma imeilusa naisega. Täpselt nagu Strugatskid kirjutasid.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.