UHKUSE HIND

Vahur Kersna autorisaade Urmas Otist, tegi minust mitmeks õhtuks ja pikkadeks tundideks taas televaataja. Vaatasin Eesti Televisiooni arhiivist mitmeid Urmas Oti rohkem- ja vähemvirtuoosseid partiisid. Teletutvust ja Carte Blanche’i. Imetlesin Urmas Oti lugupidavat ja ausat armastust Salme Reegi ja abrasiivselt otsekohest mängulisust Tarmo Pihlapiga. Kõhklemata üheks otilikumaks tuleb tunnistada intervjuu Tiit Toomsaluga. Ma ei tea, kui kaugele ses pimedas tunnelis ja punaste lampide olematus valguses Eesti veel jõuda või minna tahab, ent see kahekõne oli hoiatavalt prohvetlik ettekuulutus. Tänaseni vasardab mu meeles Urmas Oti küsimus Tiit Toomsalule. “Kes on teie abi palunud? Kes on need inimesed Eestis, kes pöörduvad veel teiesuguste poole pärast pool sajandit kestnud kommunistide jäledusi, kinnitades, et usume teid endiselt seisvat rahva huvide eest?”  Siis, kakskümmend aastat tagasi, vastas Tiit Toomsalu küsimusele täpselt samasuguse enesekindlusega, nagu esineb täna mistahes sots. Teisisõnu – just meie korjame kõigi käest raha uuesti kokku ja jagame siis niimoodi laiali, et kõik oleksid rahul ja õnnelikud. “Mul on kõik väga hästi, ma ei vaja sellist abi” vastas Urmas Ott ning mul on hea meel tänini, et ta juba siis vastas ka minu eest. Eesti rahvas ei vaja ei teie abi ega teie terrorit. Justnimelt terrorit, sest vasakpoolsete revolutsioonilised ideed ei ole rajatud mitte millelegi muule, kui Siberisse ulatuvatele liipritele, loomavagunitele ja hallitusrõsketele keldriruumidele, mille seintes on ajused kuuliaugud.

Tänapäeval seda ei juhtu, kostab kusagilt kellegi hääl. Ta on juba unustanud, mis toimus sellel samal õhtul, kui Urmas Ott vestles kurjategijate järjepidevuse toonase eeskõnelejaga Eesti Televisiooni otsestuudios. Sel õhtul viidi endises Jugoslaavias ühe väikese küla kõik elanikud lähedalasuva järvekese kaldale ning sunniti põlvili madalasse vette laskuma. Et massihukkamise lasud ei kostaks lähedal asuvate ÜRO rahuvalvajateni, hukati inimesed haamrilöökidega pähe. Nii et ärme palun räägi mitte kunagi ilgustest kuuldes, et tänapäeval selliseid asju ei tehta. Selle väikese külakogukonna süü seisnes üksnes selles, et nad esindasid üht rahvust. Nad hukati  rahvuse pärast… Nii nagu seda on tehtud ja tehakse läbi kogu inimkonna ajaloo veel. Meie, eestlased ei saa midagi sellist kõrvale panna, sest meid ei ole sel moel rahvuse pärast surma mõistetud. Süü on olnud ikka ja alati milleski muus, sest süüdimõistjate seas on läbi ajaloo väga palju tont teab mis ideoloogiast joobunud rahvuskaaslasi, et mitte öelda otse – argpükslikke kollaborante ja nahahoidjatest pugejaid. Nad on kõik tänaseni alles. Alles nii oma vagatsevas vaikimises kui raevukas revolutsioonilisuses. Nad kardavad oma rahvaga silmitsi ja omavahel jääda, sest nad on harjunud olema võõraste kuulekad komissarid. Kellegi, kes seisab nende seljataga. Kellegi, kes annab räige intressiga laenu, mida maksab tagasi kogu Eesti rahvas, neile ajjutaotud “tõe” eest.

Braveheart’i lugu on ühe rahvuse lugu. Šotlaste lugu, kes teevad parimat viskit ning käivad seelikuga. Nad on kõige uhkem ja austustväärivam rahvas minu silmis. Nad on uhked oma scottish whiskey üle, sest see on isegi šoti täiskarsklaste jaoks seotud rahvusliku uhkuse ja traditsioonidega. Nad on uhked, kandes kilte, millesse on kootud sajanditepikkused eri hõimude ajalood oma kõigi keerdkäikudega. Nad ei unusta neid, kes on nende rahva kallal sigadusi toime pannud ning tänagi teab iga karistuse ärateeninu, et see saadab teda alati. Põlgus ja unustamine!

Ma olen Eesti patrioot ning ei häbene olla eestlasena uhke. Seda uhkust ei saa minult võtta keegi! Nõndasamuti, nagu seal balkanil haamrilöökidega tapetuid, ei saa arvata alla-andjateks, küll aga põlata kogu hingest selle roima toimepanijaid.

Pidulikul pataljoni rivistusel, kus minu kaitseväes teeniv poeg sai  nooremseersandi sõjaväelise auastme, tahtnuks ma neile meestele midagi öelda. Midagi südamele panna. Neil oli vägagi hästi isegi lihasmälus meeles äsjalõppenud mooduli lõpurannak. Teisisõnu on need noored mehed, saanud poole aasta jooksul tunda, millist pingutust eeldab järgmise astme saavutamine. Tahtnuks neile öelda mõelge! Selleks, et jõuda riigikaitse tippu, sinna, kus täna hulk austust väärt Eesti rahvusest ohvitsere, kulub kümneid selliseid pingutusi. Siis tulevad aga valimised ning juba te oletegi oma esimese mooduli lõpurännaku villid ja hõõrdumised unustanud. Te ei lähe üldse valima või annate oma hääle vasakliberaalsele “hoolivusele”. Lõikate iseendale kätte sellega, et tsiviilkontrollile alluv riigikaitse juhtimine, antakse koos ministriporfelliga jälle mõne puust prillidega sorava jutuga sotsiaalselt õukonnakõlbuliku komnoore kätte. Nolk, kes ei rooma nagu teie novembrikuises metsas, vaid varjub partei inkubaatorisse sooja tuppa. Tema annab juhiseid kindralitele ja sealt alla sinule ja su vendadele. Tema käes ongi sinult ära võetud raha, mille eest masksta, et Braveheart ei oleks enam uhkuse ja vastuhaku sümbol, vaid üks veidrik, kes kannab seelikut. Mis on su uhkuse hind noor eesti mees?

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.