MEMORY

Tartu. Julius Kuperjanovi tänav. Teater Vanemuine külalistemaja. Siit neljanda korruse aknast on vaade just sel aastaajal üks ilusamaid. See on jaanuarikuu alguse Tartu ja peaaegu et reeglipäraselt, esimeste talveilmade saabumise aeg. See on aeg, kui päev nagu heasoovlik liinibussijuht, mõne minuti varem saabub. Hommik ahhetab just nüüd hoopis teistmoodi. Ahhetab nagu eideke, kelle ette astub pruutklieidis noor tütarlaps ning toob meelde mälestused ta enese  poole sajandi tagusest kargest kirikuteest, ühel elu tähtsaimal päeval. See sinine, mis murdub  sealt kaugelt, läbi kirka hommikuvalguse,  otse Jumala juurest, värvib kõik ilmatõusu kullaga soojaks. Jättes ainult fooni külmkauge.

Just nõnda mäletan selgesti, siinsamas Tartus kolmkümmend aastat tagasi maalitundides õpitut. Mulle meeldivad need pallaslikud Tartu valgused ja toonid. Meeldivad vist kõige rohkem Eesti linnavalgustest. Ma näen neis valgustes ja toonides seda, mida  nimetatakse hea harjumuse hoidmiseks. Suitsusabad, nagu iseenda korjatud köömnetee aur, mis kannunokast uhkustades tõuseb, ilmuvad telliskivikorstendest justkui vennakesed. Pliidipuudest kiiret toasooja toovate, äkiliste leekide hommikutaevasse puhutavad suitsud, on nii ilusat värvi. Sedasama värvi, nagu on hilisõhtuse puust Tartu koduakende väärikas valgus. See on valgus, mis tuleb tubadest, kus põlevad õdusad lugemislambid. Ei sähvi ega välkle neis akendes, raamatutühje tube täitvate hiigelekraanide, sini-lilla meelelahutus. Ollakse paigal ja ollakse endamisi. See on Tartu rahu.

See rahu tuleb minusse iga kord, kui olen Tartus. Kõike, mida üks inimene teeb esimest korda elus, olen mina teinud Tartus. Linnas, mida ma armastan, sest saan siin lähedaseks saanud hingedega rääkida. Tarmo on mulle lähedane ja kallis sõber, kelle hauale Tallinna Metsakalmistul lähen ma hea meelega igas tujus. Seal mändide all, oleme me temaga  kõigi teiste keskel. Oleme justkui, niiöelda seltskondlikud ja formaalsed. Omad jutud, oma uudised, naljad, mured ja muu, vahetan ma sõbraga alati hoopis Tartus, Vanemuises. Minu jaoks on mu sõber siin majas.

Seepärast on Vanemuise sümfooniaorkestri, ansambli ja solistidega kontsertsari Memory, mulle väga isiklikult armas. Alustasin kunagi Tarmo kutsel selle konfereerimist ning teen seda tänuga Vanemuise usalduse eest, tänagi. Ma ei ole mitte ühegi Memory kontserdi ajal lahkunud lavalt. Ei lähe puhketuppa ega puhvetisse, kui pole parasjagu minu etteastet. Ma tunnen, et soovin olla kogu selle kontserdi aja laval ning tunda ennast koos sõber Tarmoga. See annab terveks aastaks, kuni järgmiste Memory kontsertideni, meeletu energia ja positiivse laengu. Ma ei mäleta mitte ühtegi Memory kontserti, viimase viie aasta jooksul, mis ei lõppeks püsti aplodeeriva täissaaliga ning kordamisele minevate lisalugudega. Ole tänatud armas sõber selle kingituse eest. Pool aplausist ja lilled on alati Sinule!