THEO

On varajane augustihommik. Teen just nüüdsama midagi, mida tunnen, et keegi lahke käega juhib. Süütasin sandlipuu-viiruki, pikad valged küünlad ning piserdasin töökoha õhku pühitsetud ja puhastavat vett.
Tahan jagada üht kogemust, ühest kohtumisest, mis mõni aeg tagasi toimus. On tõsiasi, et maailmas on raudkindlasti rohkem seda, mida me näinud, kogenud või tundnud ei ole. Kuitahes kogenuteks me end kasvõi surres tunnistada julgeme. Isegi sündimise ja suremise kogemus, jäävad üksnes meie kehale. Meie hing ei tea sellest rohkem ega vähem, kui ühestki teisest kogemusest mida meil elus kogeda tuleb. Nõnda nagu ka me vaim, ei tihka tunda rohkemat, kui neid hetki, mil me hing ta armulikult rännuteele kaasa võtab.
Nii viis mu üks teedest hiljaaegu Saaremaale. Külla Kõinastu laiule, kohtadesse, kus pool sajandit tagasi filmiti kultuslikuks saanud kaadrid ühe parima Eesti filmi loost. Mehed ei nuta on minu lemmik Eesti film. Kõik mida kohapeal suutsin ära tunda, oli talukompleksi vana aidahoone ja keldrisuu. Eluhoone, mille kohta Endel Pärn ütles: “Kurat, jälle seesama sara” oli asendunud uue palkhoonega. Kuigi päike säras kõrgel taevas, sattus meie seltskonna visiit legendaarsesse tallu olema just siis, kui peremees tegi lõunauinakut…”unetu”, ütlesin ma endale muiates ega raatsinud teda äratada.

Olen ostnud oma elus kaks pudelit Dom-i. Ühe pudeli lennukis, sõpradega Ungarisse jahile lennates ning teise Kuressaarest, oma kõige kallimale sõbrale viiekümnendaks sünnipäevaks. Mul on selle joogiga oma kindel reegel. See on midagi, millega ma tähistan väga erilisi sündmusi elus ja ma ei devalveeri seda Perignoni munkade imetegu iialgi lihtsalt niisama näpud püsti huilates ning poosetades. Selleks on maailmas pandud pudelitesse teisigi taevalikke šampanjasid. Dom Perignion on minu jaoks kuningas, kes kutsub mind, kui ta tahab. Minul ei ole väärikas kuningat enda juurde kutsuda.

Sel Saaremaa reisil kuulsin tuttavalt restauraatorilt, et saarel tegutseb klooster. Ma polnud sellest mitte midagi varem kuulnud, kuigi klooster juba pool tosinat aastat hingerahu, Jumala õnnistust ning armastust on jaganud. See on Püha Eelkäija Skiita. 2009. aastal asutatud Püha Eelkäija Skiita Reomäel on Kreekas, Dimitriadose ja Almirose Metropoolias asuva Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostri osaklooster. Skiita on traditsiooniline õigeusu ühiseluline naisklooster. Kui olin sisenenud skiita valdustesse, tuli me juurde noor nunn. Helesiniste naeratavate silmade ja helge auraga õeke. Ta avas suure võtmega raske värskelt restaureeritud puu-ukse ning juhatas meid pühakotta. Me vestlesime temaga kloostrielust, selle kaitsepühaku eluloost, inimesest, palvest ja patust ning Jumalast. Noor nunn rääkis nii ilusat Eesti keelt, et ainult õhkõrn aktsent andis mulle julguse küsida, et kui kloostris on õdesid eri maailma otstest, siis kus tema kodumaa on. Ta oli pärit Saksamaalt. Võtsin südame rindu ning küsisin veel ühe küsimuse. Tõenäoliselt selle, mida iga kloostrielanik ilmikutega kokku puutudes iial vältida ei suuda. Ei, ma ei küsinud – miks Sa kloostris oled. Ma küsisin, mis oli tema jaoks selleks kutseks? Ta ütles – naisel võib olla väga hea ja armastav mees. Võivad olla toredad lapsed ja imeilus kodu. Hoolivad sõbrad ning abivalmis töökaaslased. See, mida ma saan siin, kloostris – on kõik see ja veelgi enam.
Mul on siin kõik ja rohkemgi, mida inimesele antakse, olemaks täiuslikult õnnelik. Ma tundsin seal pühakojas seistes ja püha õekesega vesteldes, kuidas mu nahale tekkis tibuihu. Nii sügavalt kaunist ja siirast tõde, polnud ma juba ammu kuulnud ütlevat ühegi hingelise suud. Mu meeltes kadus sel hetkel igaveseks tunne, et klooster, elagu seal mungad või nunnad, on õnnetute pühitsetud vangla ja argielust eemaldumise kannatusi pakkuv askees. Ma tundsin, mis asi on südamerõõm ja ehe õnnetunne ning mind joovastas, et kuulsin seda just nunna suust.
Ma ei teadnud, et pühitsemistseremoonial, saab iga nunn omale uue nime, mis tuleb talle üllatusena. Arvasin, et igaüks ise, saab oma uude ja õnnelikku ellu astudes, meelepärase ja kõlava nime valida. Tuhkagi! See nimi antakse ning iga nunn kuuleb seda esimest korda elus alles sel hetkel, kui ta nunnaks on saanud. Üks on teada. Esimene pool nunna nimest on alati Theo. See on kreekakeelne sõna – Jumal. Iga kallis püha õeke, on seega nime poolest Jumala õnnistuse tooja.
Tänan Sind Theo. Aitäh, et viisid mind pika jupi maad edasi suunas, kuhu soovin olla teel ning tahan ükskord välja jõuda. Sinna kus hing saab öelda – mul on kõik ja rohkem veel. Aitäh mulle, ma armastan ennast.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.