KUNSTPOLIITIKA

Kui ma 1976. aastal oma kooliteed alustasin, avati Rakvere 3. keskkoolis esimest aastat kunstiklass. Kuni koolini, oli mu vanaema, kes tikkis ja tegi muud neiupõlves õpitud peenemat näputööd, mind joonistamisel juhendanud. Juhendanud mitte seda, kuidas joonistada nii “nagu peab” kassi, jänest ja inimest vaid õpetanud vaatama ja silmadega mõtlema. Märkama ja nähtut kirjeldama. Olgu sõnades või paberil kujutatult. Teadsin juba enne esimest klassi, et kui sul pole millegi kirjeldamiseks õiget ja tabavat sõna, ei oska sa seda ka joonistada. Niisiis algas minu koolitee juba esimeses klassis, süvendatud kunstiõppega klassis. Mul olid põhikoolis väga head kunstiõpetajad. Olgu selgitusena öeldud, et hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast poole andekamad. Ei, see ei ole enesekiitus, see on tunnustus õpetajatele, kes toetavad õpilase loovust ja annet ning pigem suunavad tehniliselt ja normideväliselt andes endast kogu pagasi ja teadmised.
Juba neljandaks klassiks oli mu käekiri nii hea, et võisin päevikusse kirjutatud märkusele ema asemel alla kirjutada. Võisin matkida mitmete inimeste käekirju, nagu hea parodist teisi inimesi. Kalligraafia on tänaseni minu üks lemmikdistsipliinidest ja suur armastus.
Peale kaheksanda klassi lõpetamist, astusin Tartu Kunstikooli. Minu erialaks oli kunstiline kujundamine. Sisuliselt tähendas see kõike. Voolimisest, maalimistest ja joonistamisest alates ning fotograafia, kirjakunsti ja töökojapraktikaga lõpetades. Minu lemmikõppeaine oli maalimine. Taas tänu väga headele õpetajatele – Eesti kunsti suurkujudele ja lugupeetud pallaslastele.
Tartu Kunstikooli lõpetanud, astusin kohe ERKI-sse. Õppisin ERKI-s viis aastat moekunsti eriala ning olen täna diplomeeritud disainer – moekunstnik. Jälle pean kiitma oma õpetajaid. Teen seda oma elupäevade lõpuni ja siira tänuga.
Miks ma sellest nii pikalt kirjutan? Seepärast, et etteruttavalt öelda – täna tahan ma rääkida poliitilisest värviõpetusest ning koloriitidest võimu maastikul. See, mis järgneb, ei ole analüüs parteidele ega nende liikmetele. See on pragmaatiline olukirjeldus sellest, kuidas värvid käituvad. Kirjutan sellest, mida olen õppinud ja praktiseerinud kokku üle viieteistkümne aasta ja väga heade õpetajate käe all. Alustame sellest, et võtan puhtad värvid tuubide-purkidega ette ja valmistan ette paleti. Musta ja valget ei kasuta seekord, võtan lihtsalt neljavärvi tüpograafia põhitoonid.

Kollane. (Reformierakonna värv)
Roheline. (Keskerakonna ja Roheliste värv)
Sinine. (Isamaa, Vabaerakonna ja EKRE värv)
Punane. (Sotside värv)

Hakkame neid nüüd segama ja vaatame, mis tulemusi värviõpetus pakub.

Segame kollase ja rohelise (reformierakonna ja keskerakonna) saame heleda kollakasrohelise ehk mururohelise ehk “roheliste rohelise”.
Segame kollase ja sinise (reformierakonna ja isamaa, vabaerakonna ning ekre) ning tulemus on keskerakonna roheline.
Segame kollase punasega (reformierakonna ja sotsid) saame oranži ehk respublica, mõõdukad ja ma ei mäleta kas oli veel keegi juba kaduvikku läinu just seda tooni.
Jätkame rohelisega. Võtame rohelise ja segame rohelisega (keskerakond ja rohelised) tulemus on ikka roheline.
Segame rohelise sinisega. Roheline on juba kokku segatud keskerakonnast ja rohelistest! Segame niisiis rohelise sinisega (keskerakonna ja rohelised kokku isamaa, vabaerakonna ja ekrega) tulemus on sinakasroheline mida nimetaks pigem reaktsiooniks kui tooniks.
Segades sinist, sinise ja sinisega (ekre, vabaerakond ja isamaa), on tulemus igatpidi vaadates sinine. Teisisõnu ei ole mõtet omavahel segada isamaad, vabaerakonda ja ekret, sest midagi ei juhtu. Õigupoolest ei ole ka vahet, kellega neist kolmest omakorda segada sotse, sest sinise ja punase kokkusegamisel on tulemus alati lilla.
Jäänud on veel kaks tooni. Segame rohelise (keskerakond ja rohelised) punasega (sotsid) – tulemuseks on pruun.
Eesti 200 on valib suure tõenäosusega samuti ühe neljast põhitoonist, ehk sisuliselt ei too nad mingit muutust juba eos mitte üheski kombinatsioonis.
Seega on kunstniku vaatenurgast kogu see pilt üsna vaene ja vähe võimalusi pakkuv. Nagu musta ja valge segamine, mille tulemuseks võib olla viiskümmend ja rohkemgi halli varjundit ent mille ühine nimi on sellegipoolest hall. Ongi kogu ülevaade Eesti poliitikast. Aitäh armas vanaema ja kallid kunstiõpetajad läbi terve koolipõlve. Sellest mida teie õpetasite ja andsite, on maailma nägemisel kordades rohkem kasu kui mõne puust prillidega vaatleja analüüsist.
Maailm muutub ja inimesed sellega koos. Alustajad ja teerajajad on läbi ajaloo olnud sama naeruväärsed kui viimseni vastu pidada püüdvad pingutajad, aga hallis tasapaksus kaasa lödiseda on veel lootusetum. Eesti ei ole nii väike, et olla koorikloomade või selgruutute seltsis. Eesti ei ole nii vaene, et kuuluda näriliste hulka. Eesti ei ole nii loll, et peaks nagu hurt, panustajate rõõmuks, mängujänest taga ajades ringiratast liduma.
Eesti on Neitsi Maarjale pühitsetud maa, kus peab andma klassikalist haridust, kristlikku kasvatust ning õpetama rüütellikke põhimõtteid. Kõik muu saab selle juures ja kõrval eksisteerida õitsvalt ja loovalt ning vabalt aga ilma selle kolmeta jäämegi segama neid nelja põhitooni, punast, sinist, rohelist ja kollast ning rääkima inimõigustest ja iseseisvusest. Inimõigused ja iseseisvus ei ole privileegid, millest poliitikud kohusetundlikult paberitelt maha loevad. Inimõigus ja iseseisvus algavad inimesest, mitte riigist. Kui kodanikul ei ole konstitutsioonilisi õigusi ja tal on raske toime tulla, ei saa talle öelda, et ta on vaba maa kodanik ja meie kõigi ühine asi on teineteisest hoolida. Ma saan iga nädal inimestelt kirju, kes on suures mures, raskuses või lausa ahastuses. Nad on õnnetud ja kõigele käega löömas ning pettunud. Nad on hingelt orjad, sest nad ei tunne, et neile on tagatud võrdsed inimlikud võimalused. Ma ei räägi rahast! Jutt on võimalusest saada mingisugustki abi eluperemeeste ülekohtu ja ülbe omavoli vastu. Jutt on elementaarsest inimlikust viisakusest vanemate ja eakate inimeste suhtes. Ma ei pea siin silmas pensionite või toetuste senthaaval tõstmist vaid vanade inimeste arvamusele avatud olemist.
Äsja avatud kommunismiohvrite mälestusmärk Maarjamäel on olnud viimase nädala ilmselt üks külastatavamaid paiku Tallinnas. Rahvamasside huvi on ka mõistetav. Igaüks tahab leida kellegi. Oma või tuttava nime nende tuhandete nimede seast. Veendumaks, et kannatusi ei ole unustatud.
See mälestusmärk saanuks veelgi tähelepanu köitvam kui musta tunneli ühel seinal oleks Eesti kommunismiohvrite ning teisel kõigi Nõukogude Eesti kommunistide nimed. Need oleks niikuinii valdavalt Eesti nimed. Mõlemal pool seinas.
Õnneks saab seda viga peatselt parandada. Valimised on ukse ees ja kohe hakkavad trükikojad rohelist, punast, sinist ja kollast kokku segades, neljavärvi trükis plakateid tiražeerima. Kleebiks õige kõik tänased kommunistid ja uuskomsomolid nende kunagiste ohvrite vastu seinale. Las põrnitsevad üksteist. Ajalugu vaatab seda kõike juba mitu aastat niikuinii nukra näoga pealt. Rahvas samuti. On aeg hakata kokku hoidma! Pean silmas ühist loomist mitte säästmist, sest tegelikult me oleme rikkad ja igaühe jaoks on antud kõik inimväärseks eluks vajalik. Paraku peab üks osa ennast looduse ja selle ressursside omanikeks ja arvab olevat loogiline, et teised peavad temalt ostma, kui neil selleks raha on ja seda tuleb teenida tema heaks tööd tehes ja talle makse makstes. Seda ta oma plakatile valimiste ajal ei kirjuta…

Me ei sõdi. Me läheme sellest läbi. Tule, ära karda!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.