TOIDUAHEL

Alustama nagu ikka, peab kaugemalt. Sellest, et ka ohvitseride omavaheline läbisaamine ei ole mitte alati ülearu sõbralik. Sellistel puhkudel võib ta olla mossitavast arrogantsist, kuni ülespoole tagaselja pealekaebamisteni välja. Just niisugusel põhjusel, pääsesin ma mitmed aastad tagasi, kaitseväe spordimeeskonna delegatsiooni koosseisus Indiasse. Hyderabadis toimunud Armee Maailmamängudele. Olgu tõe huvides märgitud, et tsiviilisikuna finantseerisin selle sõidu omast taskust ning minu tööks oli kohapeal toimuvast Eesti meediale reportaaže anda. Kaitseväe avalike suhete osakond nimelt, ei suutnud leida raha ega leppida kokku, kes on see õnnelik, kes kroonu kulul soojale maale reisib.
Nõnda siis sai minust täiesti asjassepuutumatult ja ootamatult ühe seltskonna sisevaenlane juba aastaid enne, kui ma tegevteenistusse asusin. Isegi aastaid hiljem, ei olnud seda unustatud. Nagu tatikad liivakastis, kus keegi on teiste meelest paha. Mis sest, et ta mängib oma kühvliga. Ühesõnaga kokkuvõttes, saime kindral Ants Laaneotsalt teele minnes juhise – tulla tagasi vähemalt ühe medaliga, ning sõit Indiasse algas.
Jätan praegu vahele kuumakirevad ja vürtsivärvilised olupildid ning helid kohalejõudmise rikkalikest emotsioonidest. Liigun nagu filmis, kohe hotelli saabumise juurde. Hotell oli nii uus, et selle fassaad oli alles äsja tellingutest vabastatud. Veelgi täpsem oleks öelda – nii uus, et vestibüüli mööbel ja retseptsioonitehnikagi ei olnud veel isegi saabunud. Selle asemel istusid mööda marmorpõrandaga suurt halli, kaootiliselt laiali hindudest administraatorid ning täitsid põlvedel lebavasse kausta, käsitsi sisse saabujate rekvisiite. Toavõtmeid jagati suurest pappkastist, mistõttu olid avatud kõik variandid olla sihtmärgiks aina uutele kaela sadavatele üllatustele.
Toal polnud vigagi. Indias on virisemine ja vingumine sama mis kassi paitamine vastukarva. Mõnele isendile võib see ju viivuks meeldidagi, aga armastuseni see ei vii. Niisiis leppisime naabertoast kamraadiga kokku, et ta võib tulla minu tuppa telekast india filme vaatama, kui tahab, sest tema toas televiisor ei töötanud. Minu toas aga ei töötanud peale vannitoa ja koridori valgustite, mitte ükski teine lamp. Õnneks ei läinud me Indiasse hotellituppa lambivalgele passima…
Maailmamängude viiendal päeval juhtus nii, et minu tuppa jõudiski särasilmne elektrik, keda olin oodanud juba mõnda aega. Very soon, veryverysoon, öeldi iga kord naeratades all fuajees. Oli juba väga tüütu, laadida oma foto- ja videokaamera ning telefoniakusid naabertoas. Nisiis säras rõõmus montöör õnnest, kuni lülitile vajutamiseni. Käis hele litakas ning laelamp põles välgusähvatusega läbi, jättes valgesse lakke musta tahmaläraka.
Naeratust kaotamata läks elektrik minema ja nii see asi esiotsa jäigi. Ülejärgmisel päeval, kui mina veel magasin, koputati varahommikul ukse taga. Kui selle unisena avasin, nägin maalrimütsi ja bambusredeliga sõbralikult naeratavat hindu töömeest. Lükkasime kahekesi mööblit veidi ringi, mina läksin duši alla ja tema hakkas toimetama. Kuna mul midagi väärtuslikku peale isamaaarmastuse polnud sinna hotellituppa jätta, läksin alla restorani sööma. Tagasi tuppa jõudes nägin, et mees on redeliga lae all ning on lambi alla kiskunud ja teeb seal midagi. Jätsin ta sinna tegutsema ja läksin staadionile, Taavi Peetrele ja Margus Hundile kaasa elama.
Kui õhtul hilja tagasi hotelli jõudsin ning oma tuppa astusin, avastasin, et laes on uus lamp. Lamp mis põleb ning lagi tahma kohalt, on paksu emulsiooniga valgeks võõbatud. Maalritööd oli aga tehtud nii, et põrand ja seinad olid mitmes kohas korralikult pritsida saanud. Valgeid värviplärakaid oli pea kõijal. Nagu juba öeldud – Indias ei vinguta, seal on chill. On nagu on, mõtlesin endamisi, kui katsusin näpuga, et värviplönnid ja pritsmed olid juba kõvaks kuivanud.
Hommikul, ohh Hoosianna küll, oli ukse taga jälle koputus. Kobisin voodist välja ja avasin ukse ning silmasin seal päiksekuivatatud tomati värvi sari ja kuldsete esihammastega tõmmut kaunitari. Plastmassämber, lühikese varrega harja ning pundi kaltsudega märkisid tema ülesandeks ilmselt koristustööd. Läksin aga vile suul duši alla ja lasin tütarlapse tuppa. Kui rätik rebadel puhta ja kölniveega piserdatuna tuppa astusin, istus neiu mu toapõrandal maas ning kraapis žiletiteraga värviplekke. Ütlen juba etteruttavalt, et silmnähtavalt osutus hiljem vajalikuks põranda uus poleerimine ja lakkimine. Jätsin neiu tuppa toimetama ning läksin maadlusareenile Heiki Nabile kaasa elama.
Õhtul hotellituppa astudes nägin, et neiu oli žiletitera, lapi ja harjaga kogu toa laiguliseks kraapinud. Kõikjal kus oli olnud värviplekk, oli nüüd tapeet mustrist puhtaks hõõrutud ning põrandaga oli tehtud tont teab mida.
Vahelepõikena olgu toodud esile veel üks värvkas nüanss. Hotelli vestibüüli olid selleks ajaks ilmunud suured mööblikastid, ilmselt retseptsiooni garnituuriga. Nõndasamuti oli väga armas, et igal õhtul hotelli jõudes, oli voodile astetatud ümbrik hotelli administratsiooni palvekirjaga. Paluti jätta toavõtmed infolauda. Infolauda ei olnud veel monteeritudki, mistõttu oli mul võti kogu aeg taskus, sest keegi mu toas iga päev niikuinii toimetas.
Kokkuvõttes ei läinud seal midagi kaduma ning ma nägin pea nädala jooksul, mil me elasime selles hotellis, et remondi, koristus- ja parandustöid tehti täie hoole ja armastusega edasi. Oli aga üks eripära. Nimelt avastasin ma seal India hotellis, ühe toreda tava jätkusuutlikkusest. Iga inimene tegi oma tööd nii, et töö ei lõpeks. Kui elektrik oma töö lõpetas, sai tööd maaler. Kui maaler oli laega valmis, sai tööd seinte ja põrandate puhtaks kraapimisega. Kui see tehtud, tuli tapeetija, uusi paane kleepima. Pole raske oletada, et põrand sai taas räpaseks ning ilmselt ka elektripistikud märjaks ja lühisesse. Seda kõike külalistele avatud hotellis, kus võõrustati vaesemate riikide armeesportlasi.
Mulle meeldis väga see toiduahel, kuidas üksteisele midagi teha jäeti, et töö iialgi otsa ega valmis ei saaks ning kõik saaksid omale elatist ja äraolemist teenida.

Viimastel päevadel olen avastanud, et selline toiduahel toimib ka meil. Üsna mitmes eluvaldkonnas lausa. Kuis muidu seletada seda, et noorte pätikampadega kimpus pealinnal, kulub pea kakskümmend tuhat eurot nädalas selleks, et palgata ühte kesklinna parki nähtav ja jõuline eraturvafirma kohalolek?
Õnneks ei jää linn hätta, sest turvafirmale maksmiseks, paneb liikluspolitsei iga sirgema ja sõidetava teelõigu otsa, ekipaaži põõsamente, kes kaelad kanged vaatavad alati sinna suunda, kus liikluskoomus väike ning keegi juhtumisi kiiremini võiks sõita. Vältides kangekaelselt vaatamist teises suunas, kus tööle või koju sõtjad ummikutes närviliseks läinuna, ristmikke umbe sõidavad ja halastamatu ebaviisakusega tapale aetavate loomadena trügivad.
Selle kõige tulemusena, aina süveneb inimese ja riigi vaheline lõhe. Piinlik on seda jantlikku omaenese saba tagaajamist vaadata. Eile, 29nda augusti õhtul oli Merivälja tee COOP-i parklas kolm politseiautot ning üks politseibuss! Umbes kümmekond täisrelvis politseinikku klattis seal veidi eespool, bussioote paviljoni taha varjunud kiirusemõõtja ette kantud pisirikkumisi. Neli autotäit politseinikke!!! Just pisirikkumisi, sest õhtuse tipptunni tihedas liikluses ei ole võimalik palju korda saata. Esimestena foori tagant liikuma pääsejad, said oma laksud mõnisada meetrit hiljem kätte. “Karistussalklased” toimetasid nagu fooritule tsükkel. Halastuse ja hoiatuseta vorpis üks protokolli, kuni teised kõrval lobisesid ja ootasid, mil järgmine inimene tahtmatult eksib. Võin võtta lahjemat sorti mürki, et selle “politseioperatsiooni” ajal võinuks varastada sealsamas kõigi poesolijate autode alt rattad. Politsei täitis seal ainult ühte kindlat ülesannet. Nad ei näinud sedagi, et paarkümmend meetrit eemal parkis üks eluperemees oma käru ülbelt invaliidi kohale, rikkudes korda sihilikult, mitte kogemata. Eesti politsei ei teosta juba ammu liiklusjärelvalvet, ta viib läbi jõu- ja karistusoperatsioone selle seaduse elluviimiseks, mille käigus riigi kodanikelt eelarvepuudujääkide katmiseks, raha kasseeritakse.
Ära vaidle, nii on!
Ma teen ettepaneku nimetada Pirita tee Riigieelarve teeks, sest ma ei ole seni leidnud ainsatki loogilist vastust küsimusele, miks Paldiski maanteel Tallinna linnas, on lubatud sõidukiirus seitsekümmend kilomeetrit tunnis ja märksa hõredama asustusega Pirita teel viiskümmend. Pirita teel on hea passida ja kiirust mõõta. Ei imesta, kui seal kehtestub peatselt lubatud kiiruseks 30km tunnis, nii tõuseb rikkumise amplituut ja toob veel rohkem raha auklikku riigieelarvesse.
Selle kõige juures on üks positiivne asi. Politseinikud on viisakad, kannatlikud ja raudsete närvidega. Nad teevad lihtsalt oma tööd. Selle vahega, et altkäemaksu aegadel elasid liikluspolitseinikud nagu mõisa aidamehed, täna aga läheb kogu papp peenhäälestajate eralennukitele.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.