ESIMENE KOOLIPÄEV

See lõhn on eriline meeldejäänutest. Niimoodi lõhnab puhta rõiva triikimine. See on pakendist välja võetud valge triiksärgi ja ema õmmeldud lühikeste mustade pükste ning viie nööbiga vesti perfektne statuut. Peeglilaual koridoris, on ootamas mansetinööbid. Musta emaili seest vastu vaatavate kuldsete H-tähtedega. Isa omad. Lips on minu enda oma. Põikitriipu kootud polüesterlips, mis käib kummiga kaela ning on alati ilusa sõlmega. See on minu esimene lips. See on minu esimene koolivorm. Argipäevadeks sinakashall koolipluus, pidupäevaks valge. Mustad lühikesed püksid, viie nööbiga vest, millel mõlemal hõlmal tasku ning sukapüksid. Pidupäevaks valged ja muidu khakipruunid. Kingad on mul kinnise lakknahast ninaga ning väikese ilupandlaga. Veidike, õige veidike suured, et saaks aasta ära käia. Need on mul juba lasteaia lõpupeol ning lasteaia parima sõbra, Peetri matustel suvel jalas olnud.
Ema triigib. Väike õeke mängib isa suure võtmekimbuga nagu väikse terasest ja vasest kokku aheldatud hampelmanniga. Lastes sel tilisedes laule langeda ning siis tõusta ja edasi minna.
Minu kilpkonn, nimega Isabella vaatab kaugusse ja mäletseb võilille, nagu tuult ootav madrus põsetubakat. Kuhu tema vaatab ja mida mõtleb, teab üksnes hing ilusa kilbi all.
Isa ajab vannitoas peegli ees habet ja mulle miskipärast väga meeldib just see osa protseduurist, kui ta põse keelega pingule pressib, nagu oleks terve Emma Leppermanni suhu toppinud.
Mul on väga ilus ema. Mul on väga mehelik ja kena isa. Mul on maailma kõige armsam ja ilusam õde.
Teel kooli poole, püüan ma oma vanematele selgeks teha, et minu klassikaaslasteks saavad need ja need poisid lasteaiast ning mõned paremad sõbrad Komsomoli tänava koduhoovist. “Jah, nii on – saate sõpradega koos koolis käia” ütleb isa ja me vahetame kätt, sest mul on suur punt tumelillasid ning heleroosasid astreid. Nii suur, et mu sõrmedel on tegu neid koos hoida. Kooli juurde jõudes, on seal rahvahulk, millist ma ei ole kunagi varem näinud. On uue kooli esimene avaaktus. Me koguneme koolimaja ees õuel kus mängib vali muusika ja on palju elevust. On mõni üksik tuttav nägu, enamus on võhivõõrad. Ometi on see nii julgustav ja huvitav, et see tunne on täpselt õige.
Nüüd tulevad suured ja võtavad meil käest. Me läheme koos koolimajja ning istume saalis esimesse pingiritta.
See suur poiss, kes mind oma käekõrval koolimajja viib, on vist seesama, keda näen mõned aastad hiljem televiisoris. Laulmas elu hapratest kammertoonidest. Ma olen seni uhke ja õnnelik, et just Aare Vilba, kes on Rakvere kultusliku Okaspendli ninamees ja solist, mind käekõrval esimesse klassi viib.
Vaatan vaimustusega kooli direktorit, Mati Piirimaad. Härrasmeest, intelligenti ja tunnustatud reaalainete korüfeed. Mul ei jää mitte midagi meelde mida ta räägib. Me arutame poistega sosinal, et kui klass asub kolmandal või neljandal korrusel, on see meie kõigi seni kõrgeim ruum, sest sattumisi elasime me kõik kas esimesel või mõni üksik teisel korrusel. Siiski – Rivo elas viiendal. Temal polnud seepärast erilist õhinat, ent samasse klassi lootsime siiski saada.
Kui sellega ühelpool. Liigume ühe naisõpetaja kannul ja vanemad trobikonnas sabas, oma klassi. See on siiski esimesel korrusel. Minu nimi on kirjutatud ühele tagumistest pinkidest, keskmises reas. Minu kõrvale istub mu esimene pinginaaber – Margus Vaarmets. See on lõbus sell. Me saame kohe sõpradeks ja oleme seni.
Minu esimene õpetaja on Neidy Saksmann. Väga ilus naine. Kohe kaugele näha ja tunda, et õpetaja. Tal on must, suurte punaste mooniõitega kleit ning kõrgete kongtsadega mustad kingad. Silmapaistev on suur rubiiniga sõrmus tema vasakus käes ning väike sünnimärk paremal põsel, suunurgast natuke allpool. Ta räägib ja mul ei jää jälle mitte midagi meelde. Ainus, mis jääb, on see, et me hakkame kõik rahvatantsu tantsima. Minu tantsupartneriks saab ilus pikk ja sale klassikaaslane Marianne. Esimee klassi lõpuks on tantsud selged ja ma läheme tantsupeole ütleb õpetaja Saksmann.
Ma viin talle astrid ja ütlen “palju õnne” – ma ei teagi miks.
Ta on kolmas naine minu elus, kellele ma kingin lilled, kui esimeseks lugeda vanaema ja teiseks täditütar Kristiina.
See on kõige meeldejäävam päev kogu kooliajast, kuigi mitte midagi ei mäleta. Esimene september on kõige ilusam päev aastas mu meelest. See jääb alati esimeseks koolipäevaks igaühe jaoks ja terveks eluks. Ma ei tea, kas minu vanaemadel tulid pisarad silma, kui mina kooli läksin, aga minu poiste vanaemadel tuli alati, kuni poiste lõpuaktusteni.
Kummardan suure tänu ja armastusega te kõigi ees mu kallid. Need kellest siin pisikeses kirjas juttu ja kõik ülejäänud, kellega ühes õppides on möödunud maailma kõige unustamatumad hetked. Aitäh teile mu armsad, elage igavesti.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.