UDURÄNNAKUD

Mulle meeldib sügis. Täitsa ausalt. See aeg aastas, mis on just parasjagu praegu. Olen muutunud harjumusest, nähes põldudel viljakoristusmasinaid, hakanud tundma saabuva sügise nukruse asemel, rahu ja rõõmu küllusest. Naudin kergusega isegi seda iga-aastast põllumeeste ikalduse juttu, mida juba ammu enam mitte keegi traagilisena ei võta. Selle igihalja pobinaga ollakse juba nii harjunud. Matkamehed ütlevad, et pole kehva ilma on vale riietus. Mida põllumehele öelda, mina ei tea ja ei sekku ka.
Mis sellest sekkumisest ikka muutuks? See oleks sama mõttetu, kui püüda kangutada juurdunud arvamust sellest, et mõni aasta tagasi võitis Eurovisiooni lauluvõistluse “habemega naine”. Miks ei või nimetada asju nii nagu need on? See oli ju kleidiga mees, mitte habemega naine, kullakesed?!
See udupuhurite müügitöö, et kõigest eristuda ja esile tõusta, on muutunud nii igapäevaseks ja tavaliseks, et aina enam hakkavad selgelt ja säravalt silma silmapaistmatud. Inimesed, kelle puhul on sekundiga selge, et nad ei vaja välist nähtumust mingi kogemuse võimalikuks tegemisel. Mida see tähendab? Seda, et me isekatena teistmoodi elada ei mõistagi enam. Kas sa ei ole mõelnud, et meie emakeeles on üks võimas sõna, selle kõige kirjeldamiseks? Nimelt kalamari…sa nimetad sedasi nii üksikut marja kui supilusikatäit marja. Kalamari on kõnekeeles alati ainsuses ja seda mitte ainult Eesti keeles.
Sellest ühest marjast, on kõige elava Looja teinud alge uuele elule. See mari, olgu teda või terve ämber, annab ju kõige otsesema viite sellest, et maailmaruumis ei ole ka meie kõik kokku midagi muud, kui üks inimene. Inimene, kes on kordumatu isegi samast munarakust kaksikuna sündinuna, ometigi kõigest inimene. Kõigest inimene, vaatamata värvile ja suurusele, nagu kalamarigi. Kujuta ette, kui üks põllumees ütleks ühtäkki, et tal pole kunagi nii hea saak olnud ja tänab selle ning jumaliku sekkumise eest? Laseb oma toodangu hinna alla ning rõõmustab kogukondlikult saavutatud kerguse üle. See oleks sama mage ja suur pettumus, kui lauluvõistluse diktor võtaks kätte ja kuulutaks, et nüüd laulab mees kleidis. See puhuks korraga kogu selle udu milles mõnus ujuda, laiali. Udus, milles usume, et leiame jalge all teed tundes, sihtkoha eksimatult üles. Meremeestel on see keerulisem ja lenduritel veel hullem. Paksus udupahmakas autopiloodile ja tehisajule volitused andes, ei ole me saatuse suures pildis ja selles hetkes ka ise, mitte midagi muud, kui üks purk kalamarja.
Olen viimase aasta jooksul palju rännanud. Rännakutel, kus vaimne juhendaja viib mu misiganes aineteta, piiranguteta kaugustesse ning hoomamatutesse aegadesse, nii minevikus kui tulevikus. Ma ei ole neil käikudel kunagi ilma jäänud kogemusest, mis on hakanud pärast mõjuma oskusena mitmeid sündmusi, inimesi või tundeid hoopis teise pilguga vaadata. Kõik, mis varem häiris, ärritas ja hapnes, on muutunud minusse puutumatuks. Varem verd kuumaks kütnu, paneb täna muhelevalt muigama. Mu parim sõber, Vend mu teekonnalt ja väega mees ütles selle kohta väga tabavalt. Jah, nii ongi, et ma kõnnin heast kangast pintsak trippipidi näpu otsas üle õla heidetud ning astun naeratusega imestavate töllide jõuetust jõugust sirgelt läbi. Mina olen kalamari ja sina oled kalamari ja me kõik kokku oleme ka kalamari. Ainsuses, kuigi meid on palju. Seepärast on ülekohtuselt kahju neist, kes arvavad end olevat üle ja seisusest seatud. Kalamari on siis hea, kui ta on värske, filigraanse täpsusega soolatud, sõmer, valguv ja täiuslik. Milline on selles ühe marjatera roll, ei oma mitte mingit kaalu. Loeb see, mida ta loob ühiselt ja koos teistega. Loeb see, kui kogu kalamari on täiuslik, sest iga marjatera üksi, annab endast maksimumi, saamata vastu muud tänu, kui õnn olla osa täiuslikkusest.
Just nõndamoodi saab eksisteerida ka riigimehelikkus ja -naiselikkus. Riiklus, selle sõjaline kaitsevõime ja majanduslik iseseisvus, ehk sõna otseses mõttes kollektiivsus.

Ma käisin ühel oma viimastest “rännakutest”, teises ajas ja teises kohas. Nägin seal üht kabinetti ja selles seisva pika laua ääres, istumas seltskonda inimesi. Naisi ja mehi. Osa sõjaväevormis, osa tsiviilriietes. Seal arutati tähtsaid riigikaitselisi küsimusi. Parasjagu oli päevakorral teema, mis mindki sinna ruumi tõi. Tegelikult ei tohiks ma juba ammuilma teada, mida seal sidevahenditeta ja salastatud ruumis arutatakse, aga rännakutel võid käia kus tahad. Nii ma seal olin ja keegi ei vaevunud mu kohalolekut ära tundma.
Seal laua taga oli arutluse all mingisugune lõppdokument, mis oli koostatud hinnanguna ühe militaarüksuse lähiminevikust ja hetkeolukorrast. See oli dokument, nagu neid selles süsteemis produtseeritakse sadades. Kellegi järjekordne kuudepikkune vaevaga tehtud pongestus. Spetsiifiliste sõnade meri, mis sisutu sõnamulina justkui tõsiseltvõetavamaks teeb. Seda on kusjuures palju, kuigi saaks öelda lühidalt.
Ma näen, kuidas aruandjad on jaganud süsteemile nii omaselt, taas kogu vastutuse kaheks. Kõik mida saab näidata kordaläinuna, märgitakse linnukesena oma kontole ja lisana järgmise auastme taotlusesse. Kõik, mis peab olema kirjas “puudusena”, sest muidu paistaks kokkuklopsitud tulemus lapsikult läbi, kukutatakse vastutusena endast ametiredelil allapoole, või taotakse tagaselja neid, kes selles ruumis ei viibi. Kilavate silmadega, nagu pikalt merel olnud mardus vaatab esimest sadamakõrtsi hoora, nõuab üks kohalolija millegipärast tungivalt, et dokumendis oleks märgitud ära minu asjassepuude. Mida? Laskusin ligemale ja teritasin kõrva. Nii ongi. Kogen esiotsa kerget ehmatust, ent edasi on mul juba väga raske varjata pääsemistunde rahulolumuiet. Kõige tähtsamate meeste lauale ja sealt edasi ajaloodokumentidesse, saadeti paber, kus öeldakse – “oleme pidevalt juhtinud kõigi tähelepanu, kõnealuse üksuse esimese ülema juhtimisvigadele ja tegematajätmistele”. Jätkates: “Alles pärast uue ülema ametisseasumist olukord juhtimises ja arengus pöördumatult muutus.
Olles nüüd kõigi suureks üllatuseks faktitäpne, ei olnud esimene üldse mitte mina ja see, keda taas võlla taheti saata. Mina võtsin üle midagi, mis oli kellegi peas ja kusagil paberil ja mida keegi kuidagi ülemana juhtida proovis. Niipalju siis punktuaalsusest ja ma sain minema lennates endale öelda – see on naeruväärne. Kõik on siiski hästi ning võin vastuvõetud tänumeened, teenetemärgi ja tunnustused tagasi seinale seada.
Sellise alateadvuse rännaku käigus, näeb inimene väga sügavaid ja detailideni äärmiselt selgeid asju nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Sellest mis on ja sellestki, mida ei näe eksisteeri. Ma sain seal väga tugeva sõnumi ja teate. Sulle, kui sa seda iial lugema juhtud. Vaata maailma läbi parema pilgu ja pööra kollektiivile see pale, mille poolest oled sa tegelikult mõistlik mees. Ära vindu, ära ussita, ära käi rusikas taskus. Muuda oma vana viha uueks koostöövõimeks. Ole osa heast kalamarjast. Muidu juhtub, et kogu su töö ja väljateenitud medalid on lõpuks lihtsalt üks lauatäis lipitseja puurahasid.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.