KASSIDE JUMAL

Oli üks erilistest tavaõhtutest. Muudmoodi ei ole seda täpsemini võimalik nimetada. Oli mu armsa poja 19. sünnipäev. Olime seda tegelikult ühiselt, küpsetatud lambakintsu ja klaasi hea veiniga, tähistanud juba paar päeva tagasi. Ette ära, sest “õigel päeval” on ta teenimas kodumaad.
See õhtu oli seepärast pigem sarnane mitmete omasugustega, nagu üks argiõhtu meie kõikide rahulikus elus.
Sain ühelt oma armsalt hingelt sõnumi, kus ta ütles, et ei oska kellegi teise poole oma olukorras pöörduda. Ma olevat ainsana, suuteline selles olukorras midagi arukat tegema. Tema imearmas õde, oli veidi aega tagasi keisrilõikega väikese tütre sünnitanud. Midagi seniteadmatut oli aga põhjustanud olukorra, et see väike haldjakene ei hakanud hingama. Ta viidi arstide hoole alla ja olukord olevat väga kriitiline. Kogu perekond, ka äsja sünnitanud ema, olid teadmatuses. Teadmatus teadagi on aga hirmu armastav ja hoolas ema.
Ma vastasin, soovitades käituda nii, nagu mina selles olukorras käituksin. Ma Ma soovitasin talle ja tegin seda ka ise. Mõtlesin üksnes iseendale! Unustasin selleks hetkeks täiesti ära, et kusagil on inim-maim, kes alles kaalub. Millise kogemuse ta soovib praeguses olukorras valida? Üksi meist, ega keegi teine, ei saa seda tema eest teha, veelvähem aidata. Olgu see tahtmine selleks kui suur tahes. Ta tahtis näha, mida arstid selle kehaga teevad, et tema tulevane hinge tempel oleks valmis teda vastu võtma. Ta oli ilmselt ise ka veidi elevuses, sest selline kogemus, mille ta just valinud oli, ei olnud üldjoontes midagi uut temale. Küll aga ta noorele emale ja isale ning nende armastavatele lähedastele. Tema ei tundud selle ees, mis tuleb mitte mingit hirmu. Ta oli võtnud vaadelda. Teada saamaks, kui valmis on inimesed, kelle juurde tuleku ta kas otsustab või välistab.
Ütlesin sõbrale, et ma palvetan. Palves on nii meeletu jõud. Palves on taotlus, mis näitab mu selgeima valiku, kuidas ma tahan seda olukorda luua, milles parasjagu olen. Enesestmõistetavalt oli minu valikuks palve sellele hingele, et Ta valiks kõikidest võimalikest kogemustest praegu selle, mis teeks teda väga oodanud pere, õnnelikuks ja tänulikuks.
Rohkemaks minul oskusi, jõudu ja tarkust ei ole. Abituna ei tundnud ma end siiski. Ma teadsin, et see on enim mida ma suudan – paluda üht hinge. Paluda Tal valida Elu. Sõbrale saatsin sel hetkel minus valitsenud väga selge sõnumi lihtsalt edasi. Ütlesin, et veel enne kui päikesetõusuks on kõik korras ja läheb nii nagu peab.
Minu õhtu läks edasi. Ma vaatasin sada korda nähtud Martin Scorsese suurima filmi teist osa ning silitasin kassi, kes end mu kõrval pikaks sirutatuna magas. Mõtlesin, vaadates Ristiisa filmis episoodi, kui Michaeli poeg Vito Antonio Corleone, sai oma elus esimest korda armulauda. Mõtlesin, et kassidel on ilmselt inimestega sama Jumal. Paitasin oma neljajalgset hingesugulast Villet ja vaatasin filmi koos tukkumispausidega lõpuni.

Hommikul, kui olin ärganud, suhtlesin oma emaga, nii nagu seda olen teinud ajast, kui olin kunagi Afganistanis. Igapäevane “kohaloleku kontroll” nagu me seda isekeskis nimetame. “Mul on täna väga kurb uudis” ütles emake. “Minu kiisu suri eile õhtul”. Ema kiisu oli minu Ville õde. Samasugune üleni valge ja väga armas loom. Terapeut, nagu ema teda isa surmast alates, vahel nimetama juhtus. Ema oli õhtul enne magamaminekut kardinaid ette tõmbamas, kui leidis kiisu akna juurest põrandalt. Ta justkui magas seal ning ema võttis ta sülle, et enda juurde voodisse kaissu võtta. Lumivalge väike Täpi oli aga elutult lõtv ning vajus surnuna ema kätele.

Võtsin garaažist labida ja istusin ilma hambapesuta, kohe autosse ning sõitsin Rakveresse ema juurde. Täpi punuköiega kraapimisposti otsas põles küünal ning selle all oli ema iPad, mille ekraanivalguses kumas imearmas foto unesooja kassipilguga käppade vahelt piiluvast Täpist.
Selle juures musta siidipaberiga kaetud neljakandiline karp, mis valge siidipaelaga lugupidavalt kinni seotud.

Meie kallis kiisu sai oma viimase rahupaiga ühes mu poiste lapsepõlvest pärit erilises kohas. Rahulikus paigas, vana kodu lähedal. Kohas, kus kohe langema hakkavad lehed katavad ta mullaks saamist, et kevadel sinilillede ja ülastena uuesti ärgata ning jälle elada.
Hingerahu tuli, et olin saanud valida kerguse. Läbi selle, et sõitsin mõtlemata õhtusele otsesaatele, kohe Rakverre ja olin emale toeks. Kui me seal parkmetsas kiisukese puhkepaigas lõpuks kahekesi seisime, rääkisin emale kogu oma õhtuse loo. Läbi silma tikkuvate pisarate, ütlesin ka Jumalale, et Ta on meil tõenäoliselt kassidega ühine. Jumal, see inimeste ja kasside ühine, oli otsustanud minu õhtuse palve sel moel kuulda võtta. Sekundi pealt. Ta austas kiisu soovi ühe kogemuse lõpetamiseks ning pisikese tüdrukukese soovi, uue kogemuse saamiseks. Sellest tüdrukust tuleb kasside sõber kogu eluks.Nii toimib vaid elust endast suurem, sest surm on niikuinii elust väiksem. Kõige suurem on aga armastus ning sellele ma oma eilse saate pühendasingi.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.