DENISSIDENT

Saame kokku ja räägime silmast silma. See ei ole telefonijutt. Ärme sellest e-posti teel arutle. Need ja paljud samasisulised sõnumid, on levinud inimeste keskel juba pikemat aega. Nii tundub mulle, on peaaegu et igal teemal, peatselt võimalik suhelda üksnes nii, nagu oaml ajal kirjutas Kurt Wonnegut “Tšempionide eines”. Kes seda raamatut on lugenud teab.
Üks niisugustest kokkusaamistest oli ka minul hiljaaegu ühes kesklinna kandi bistrookohvikus, ühe noore ja julge naisega. Rääkisime ajakirjandusest, meedias toimuvast üldse ning televisioonist ja telesaadetest niisamuti. Kuulsin, et varsti on TTV kanalil, minu saatega samal õhtul tulemas ekraanile uus saade, mis aga arusamatul põhjusel ootamatult siiski vaatajateni ei jõudnudki…
Sellele kohtumisele saabudes, kümmekond minutit varem, nagu viisakale mehele seisusekohane, möödusin ma mitmetest laudadest, et lõunase tipptunni ajal sobiv vaba laud leida. Nii nagu sellistes kohtades ikka, on seltskond lõunatajatest kirju. On töömehi, kes end isegi tolmust ei viitsi puhtaks kloppida, rääkimata kätepesust või üldise kasvatuse aluspõhjast, et süües võetake laua taga müts peast. On paarikesi, kus pole vaja olla suhteekspert, et näha äsja ettevõttes tööle asunud meeskolleegi esimest flirdist pakitsevat lõunasööki firma pikajalgse sekretäriga. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole šovinistisiga, et viitan naisterahva jalgade pikkusele, sest see on väheseid, veel säilunud kehaosi, mida ei saa pikendada. Nii nagu on, nii on.
Seda rahvast seal suure kaubanduskeskuse bistrookohviku laudade taga, saaks kirjeldada terve novelli jagu, las ta siinkohal jääda. Meeles on üks seltskond mehi, kes istus akna all, ümara laua taga ning vestles midagi varjamata, üsna valjuhäälselt mingil teemal, mis puudutas kaitseväelasi, reservväelasi ja sõjaaja ametikohtade süsteemi. Need olid nooremapoolsed mehed ning pakatasid õhinast ja usust sellesse, et nad on arutlemas millegi neist sõltuva teemadel. Sealsamas kõrval, teises ümmarguses lauas istus kaks välivormis vanemohvitseri ning üks erariides mees. Need mehed olid väga vaiksed ja viisakad. Kui noodsamad ohvitserid omale bufeelauast salatit läksid võtma, tulid nad ka minu lauast mööda ning me teretasime. Ma veel mõtlesin sel hetkel, et ühte meest ma tunnen ju nii hästi, et võinuks tegelikult püsti tõusta, kätt anda ja küsida, kuidas tal läheb. Olime temaga kokku puutunud mitmel õppusel, mitmel kõrgema sõjakooli kursusel ja mujalgi. Saime ajaliselt väga lähestikku mõlemd kapteni auastmedki. Nüüd kuulen kusagilt infokildu ning kui löön peale pikka vaheaega lahti õukonna uudisteportaali, saan šoki. KAPO on Denissi riigiretmises kahtlustatavana arreteerinud.
Kõige esimene mõte, mis pähe tuli, oli küsimus – mis ikkagi juhtus umbes viis aastat tagasi, mil Metsavas oli seni avalikustatud info alusel, alustanud Eesti riigi vastast luuretööd, Venemaa ja GRU heaks. Mis siis toimus? See oli oletatavasti aastal 2014, mil Eesti valmistus läbi aegade kõige suuremaks reservõppekogunemiseks rahuaegse Eesti sõjaajaloos. Kaitsevägi valmistus suurõppuseks “SIIL 2015” ning lõppkokkuvõttes see üks võimas ja korralik suurõppus oli. Osalesin kompaniiülemana isegi!
Ainult šašlõkimarinaadis lammas arvab, et sel ajal ükski naaberriik kogu planeeritava vastu väga elavat huvi ei tundnud. Niisamuti oleks kahjuks tänagi infantiilne loota, et nüüd on prussakatõrje tehtud ja kõik toad põhjalikult tuulutatud. See maailm tundub väga paljudele lihtsalt nii põnev ja romantiline, et piir reaalse ja mängulise vahel, võib hägustuda täiesti märkamatult.
Mõtiskledes selle üle, et Metsavas on kinni võetud ja saab tõenäoliselt ka süüdistuse ning karistuse, tuleb tahes tahtmata esile mitu küsimust. Mis oli päästikuks, et eeskujulik ohvitser andis järele ja lüües käega kõigele, mis seni olnud püha, asus tegema “vastutegevust”? Kes olid need kaaslased, kelles nii sügavalt pettuda, et vaadata silma, aga kanda rusikat taskus ja vihata?
Ma ei kaitse kinnipeetut, kuid ma astun välja selle hoiaku vastu, et tegemist on venelasega, kes kasutas ära oma ohvitseripositsiooni ja teenis aastaid reeturirublasid. See meenutab sügavalt nii esimese- kui teise maailmasõja aegset maailma, kus neegrid, kes võrdväärsete sõduritena olid valmis relv käes lahingurivis seisma, tehti moraalselt ja paljudel puhkudel ka füüsiliselt lihstalt maatasa. Venelane Eesti kaitseväes on täna kahjuks samas seisus, rääkige mida tahate. Ka Deniss Metsavas oli üks neist, keda nagu tsirkuse karu rahvale näidati ja kindlatel puhkudel pildile lükati. Hoidmaks soojana integratsioonisuppi ning näitamaks kuidas Eestis saab karjääri teha igast rahvusest inimene, kui ta on meie oma.
Ma olen Denissiga piisavalt palju koos olnud ning näinud teda nii töö- kui puhkehetkel. Ma lihtsalt ei kujuta teda ette, AK paberid põue peidetuna, peastaabi väravast väljumas. See ei ole loogiline mitte ühestki otsast. Väga pentsik on just praegu jätta meenutamata, mida meie mitu järjestikust kaitseministrit, kes pole isegi ajateenistust läbinud, rahvusvahelise põsepatsutuse teenimiseks on korrutanud.
“Eesti ei kujuta mitte kellelegi mitte mingisugust ohtu!”
Mis kuradi riik me selline oleme, kui me mitte kellelegi mingitki ohtu ei kujuta? Mu sisetunne ütleb, et just selle küsimuse pärast Metsavas raudu pandigi. Ta ei rääkinud GRU-le või kellele iganes, mitte sellest, mis Eestil on, vaid sellest, mida meil ei ole. Ehk oli ta lihtsalt aus ohvitser, kes ei suutnud enam kõiki mänge kaasa mängida. See, et ta on venelane ja ei tee temast vähem või rohkem pettunut, kes valib äärmuse.
Reeta saab inimesi. Oma lähedasi, töökaaslasi, võitluskaaslasi, sõpru, aga mitte riiki! Sada aastat tagasi kuulutasid preestrid, et abielu neegriga on keelatud, sest nii on piiblis kirjas. Täna abielluvad omavahel mees – mehega ning naine – naisega ja sellegi hukkamõistjate aur katlas, näib tasapisi lõppevat. KÕIK mis kunagi on olnud lubatud, on täna keelatud ning vastupidi.
Eesti riiki reedab aastas kümme tuhat inimest. Eesti kahjuks tegutseb teadlikult või enda teadmata teist samapalju päevas. Eesti riiki petab sadatuhat inimest minutis. Eesti riiki kirub viinalauas veerand miljonit eestlast ja mitte-eestlast juba veerandsada aastat järjest. Ometi me kõik armastame. Armastame igaüks OMA Eestit, oskamata hoida kokku. Oskamata kaitsta oma riigisaladusi ning üksteist. Kas me ennast sellistena kellegi vastu üldse kaitsta suudamegi, kui me endid hoidma ja endasse uskuma ei hakka? Selle kõige võikski viimaste sündmuste valguses nimetada denissitentluseks. Käegalöömiseks ja loobumiseks oma aadetest…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.