TAHAVAATEPEEGEL

Tunnistan ausalt, olen olnud liikluses kaasliiklejatega agressiivne. Olen kihutanud. Justnimelt kihutanud, mitte lihtsalt kiirust ületanud. Saanud selle eest ka karistusi. Olen paar korda ka täiesti üle keenud ning sadu kordi mõnitavalt üleolevana käitunud. Mul on olnud uued, võimsad ja silmapaistvad autod ning ma olen nende hinna ja mugavuse tekitatud tunde pealt, ennast liikluses justkui peremeheks pidanud.
Olen elanud üle ka need ajad, kui püüdsin asja kõrveltvaataja empaatiaga seletada. Nii näiteks olen selle asemel, et kaasliiklejat mõttes, see tähendab oma autos valimatute sõnadega sõimata, kujutanud ette, mis teda nii liiklema paneb. Olen mõelnud, et äkki on värskelt armunud ja seetõttu pea laiali otsas. Kujutlenud, et äsja on inimene roolis, saanud surmateate väga lähedase inimese kohta ning kõik tema meeled ja tähelepanu on murtud puruks, nagu habras oks.
Armastada ei ole proovinud. Nii kõva mees ma veel ei ole, et suudaks enesele tuima näoga otsa vaadata ja ise uskuma jääda, et ma suudan erandeid tegemata, kõiki inimesi armastada. Kõiki kaasliiklejaid piiritult kalliks pidada. Ma ei saa ega kavatse mitte kedagi käsu, vile või märguande peale armastama hakata. Mitte keegi ei saa. Ma armastan väga lapsi, aga ma ei ole seni aru saanud sellest, miks inimesed kleebivad oma auto tagaaknale kleepsu “baby on board”? Ma näen niigi, et su vaateväli taha, on pakiruumi kokku pakitud lapsevankriga varjatud ja sa ei näe, et su seljataga on moodustunud kolonn kaasliiklejatest, kes tahaksid ka esimeses reas liikuvast bussist mööda sõita.
Mingil seletamatul põhjusel, ei ole ma veel valmis, armastama bussijuhte. Ma ei armasta neid, sest nad suhtuvad inimestesse nagu elututesse sõnnikukottidesse, kes amorfselt nende tujuka ja rapsiva sõidustiiliga kaasa loksuvad. Kui nad soovivad kasutada privileegi, olla liikluses eelistatud seisuses, sest nad transpordivad inimesi, siis paistku see ka liikluskäitumises selliselt välja. Saadud privileegide eest, tuleb osata olla tänulik ja veel tähelepanelikum. Ma ei tunne mitte midagi ka suurte krusade ja rekkameeste suhtes, sest ma ei mõista nende käitumist liikluses. Äkki leidub maailmas keegi, kes neile ütleks, et kui te maanteel kaasliiklejaid tapate, ei ole teil oma palgi või kaubakoormaga enam kuhugi kiirustades tungelda. Need, kes seda kaupa ootasid ja vajasid, litsusid sa just tee kõrvale puudesse või vastu kihutava krusa esisilla alla.
Keda ma siis liikluses armastan?
Ma armastan oma lähedasi. Armastan sõpru, kolleege ja oma inimesi. Ma armastan neid oma südamega. Armastan hingega ja ka sõnadega. Nad on mulle olulised ja nii tähtsad, et mul ei ole soovi ega kannatust oodata, et võtta vastu nende armastust ja jagada neile enda oma. Ma teen seda autos olles telefoni teel. Ma olen üks miljoni hulgas, kes tunneb, et armastuse avaldamiseks, kui selline tunne kord laviinina peale tuleb, on mu hääl toores. Ma ei taha avaldada armastust või võtta vastu kellegi armastust, kui olen liiklusummikus, sest ma olen siis ärritunud või muidu vales meeleolus. Mind aitab see, kui saan lugeda või kirjutada. Lugeda, kui keegi kirjutab – ma armastan sind. Kirjutada, kui ma tahan, ma armastan sind. Lugema ja kirjutama ei pea ainult seda sõnumit. Me kõik miljonikesi oleme õppinud nii armastust avaldama kui muud ütlema kirjalikult. Me saadame oma sõnad kirjapanduna teisele inimesele. Saadame kolmandale, saadame viiendale. Varsti me elamegi autos ja seisame ummikus ning kirjutame oma telefonis, kõige ilusaimatest tunnetest, ajas elavat armastusromaani.
Liiga palju me ka armastusest ei räägi. Ehk isegi vastupidi. Liiga vähe! Me istume kõikjal kus saab istuda ja seisame kõikjal kus saab seista, telefon peos ning avaldame oma mõtteid, tundeid ja arvamusi.
Kui sa paned oma auto tagaaknale kleepsu, et sul on autos laps. Tundub sulle ilmselt, et ma peaksin sellest omad järeldused tegema ning olema veidi tähelepanelikum, kuna autos viibiv imik võib vajada sinu suuremat tähelepanu. Kui ma foori taga sinu kõrval seisan, siis ma näen, et sa oled keskendunud hoopis telefoni.
Ma olen õnnelik ja rahul. Ma armastan ja olen armastatud. Mu tunded on siirad ning kõik mida loon hetkes, sünnib läbi armastuse. Kergusega ning tahavaatepeeglita. Ma armastan ja austan armastust. Mul on vabadus.
Armastus on tahavaatepeeglita sõiduk, mis võib liigelda kus tahab. Ilma ülevaatuse, kindlustuse ja isegi juhtimisõiguseta. Seda ma tean aga küll, et seda tahavaatepeeglita sõiduriista, milleks armastus saab olla, ei peaks segamini ajama oma argisõidukiga. Sellest tuleb segadus. Me istume roolis, mida keerame põlvega ning vaatame ette, kasutades selleks vaid kassisilma köömnetera laiust vaateprigu, sest kogu muu tähelepanu on ekraanidel, kus me täna elame ja armastame. Maailm on armastust täis. Me aina enam ja enam oleme seda avastamas ja selle läbi muutumas, sest see, mis paistab tahavaatepeeglist, ei kuulu enam meile. Meil ei ole sellega enam tegemist. Me tunnetame tahavaatepeeglisse pilku heites enamasti rõõmu. Rõõmu, et me pole üksi. Rõõmu, et meie taga tulevad ka teised. Me ei ole ummikus – me liigume. Liigume eest ära sellel pildil, mis on tahavaatepeeglis ning mida meil vaid niipalju on tarvis, et kogeda me liikumist kõikjal.
On aeg hakata kirjutamise asemel rääkima. Kasuatama sõnu ja silmadesse vaatamist. Aeg olla silmnähtavalt lapsega tegelev ema, mitte avalikult imetades või vastava kleepsuga autot juhtides, helendavat ekraani armastada. Aeg olla julgelt armastusest rääkiv Mees. Tunnistades oma hellust, igatsust ja tundeid ning näidata seda välja mitte oma lapsele rooli taga sõnumit toksides, vaid kõikidesse lastesse ja kõikidesse väiksemas sõidukis liiklejatesse, mehena suhtudes. Mehena, kuningana, hoidjana ja elu jätkumise eest seisjana.
Hoiame seda uut ilma mis tuleb. Rajame selle riigi koos ja kõikidele, kes elavatena on väärt inimväärset elu ja võrdseid tingimusi. Võrdsust ei ole ega tule ning uskuda tuleb neid, kes tunnistavad armastust suurimaks oma poliitilisest vaatest või murest maailma pärast. Astu juurde ja ütle. Ütle teisele, et armastad teda ka siis kui oled eemal, liikluses, ummikus või kaugel ära. Toksitud sõnadega kohalviibimine kellegi ekraanil, ei ole midagi enamat tahavaatepeeglist. Ma armastan Sind silmadega kui ma Sind vaatan, ole olemas.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.