TCÄRYLIN

Kui metsas jalutades sitahunnikut näed, ei ole see kunagi anonüümne. Kordki oma instagrammi kontost kaugemale minna julgenud ilmaelu avastaja teab, et pisikesed “mustad rosinad” on jänese jäetud. Mustad ploomimõõtu pallarad poetas metskits. Sellest kogukama kärje kukutas põder ning vinava haisuga sitt on karu jagu. Kui seeneline või muidu metsa juhtunud inimene hätta satub, on tema lahenduse juures nuuskamispaber või midagi muud ähmiga kättesattunut. On inimesed ja on loomad. Neil kõigil oma näod ja teod. Hädad ja kergendust toovad tegevused.
Tcärylin on pealtnäha inimene. Ses mõttes, et pea on ülemises, tagapalged keskmises ja tallad alumises otsas. Ta ei ole väga noor ega ka mitte liiga vana. Keskealine oleks tema jaoks solvav määratlus. Ta on seal kusagil…no jah. Las ta olla seal, kus ta tahab olla. Tema nimi on Tcärylin. Nii on ilusal inimesel seisusekohane ja väärikas nimi. Ega ta kiloga müüdav marmelaadikomm ei ole.
Miks ma temast kirjutan?
Mulle meeldib tema nägu kui ta mõtleb. Mitte, et seda ülearu sageli ette tuleb. Ma mõtlen võimalust, näha tema silmi, nina ja suud, kui ta on millegi kohale kummardunud ja sellele keskendunud. Ta on nutikas ja suudab töötada kahe ajupoolkeraga eraldi. Vasakpoolsega, mis on mehelik, ratsionaalne ja kaalutlev ning parempoolsega, mis on naiselik, loominguline ja emotsionaalne.
Tcärylin suudab lugeda teksti nii, et tema vasak ajupool tegeleb loetava tekstiga ja parem ajupoolkera samal ajal juba loob. Oma arusaama järgi arvamust, mis tundub et ei saa jääda enda teada. Vasak vaatab nagu vana puusepp preestrile puusärgi laudu valides, teraselt enda ette. Parem aga möllab. Nagu mongoolia naismaadleja. Kissitavate kurjade pilude ja kirbehigise kirega.
Ühel on aega, teisel kiire.
Tcärylin on kuulekas, sest ta pole sugugi rumal. Sõpru tal ei ole, sest tal on sõpruse suhtes palju küsimusi. Neist peamine on, mida ma sellest saan? Meest tal pole, sest need on tema hinnangul avalikud peldikud, sitta täis või juba kinni.
Minul ei ole Tcärylini kohta rohkem midagi öelda. Ta ei jäta mulle mingit muljet. Ei head ega halba, sest ta ei puutu minusse mitte kuidagi. Temasuguseid leidub veel ja nende vahe ei ole milleski enamas, kui pabulatel metsas puude all. Kuju ja koguse järgi on peale vaadates selge, kes tegi. Ma ei astu sinna sisse. Ei toksa varbaga ega kummardu lähemalt uurima. See on sitt, miks ma peaksin.
Aitäh sulle, Tcärylin. Hea, et sa olemas oled. Just tänu sinule näeme me medali teist poolt paremini. Seda, kui imeline võib olla keegi, kellel pole nii peen nimi. On nagu marmelaadikommil, aga tehtud hoopis paremast koostisainest. Palun jätka kallis Tcärylin, sina oled sõnnik põllule, kus võrsub armastus. Sinu ülipüüdlik mürgitamine, teebki elusa immuunseks ning virgujad tugevaks. Ära väsi, kallis Tcärylin – sina päästadki maailma, sest sa oled meie põlluramm.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.