MA LANGEN ESIMESEL SÕJASUVEL

Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON.
Nii kirjutab oma raamatus “Conversations with God” Neale Donald Walsch.
Ma isegi ei tee nägu, nagu poleks see võimas kolmikteos enim minu elu mõjutanud lugemine.
Ma soovitan seda tungivalt sullegi!
Need jutuajamised Jumalaga, on hoogsad ja haaravad dialoogid, kus sina lugejana ei ole mitte pealtvaataja vaid suflöör. Sinule saab selle kõige käigus osaks privileeg, öelda kummalegi osatäitjale isegi teksti ette. Nii läbinisti aus ja otsekohene on see kolme raamatusse kirjapandu, et sa ei saa jääda pelgalt osasaajaks. Sinust saab keegi teine.
Julgen siia otsa öelda, et ka sünd ning surm, on üksikjuhtumid, sündmused kosmoses, mis leiavad aset just praegu. Kõik see juhtub. Igal pool…Ometi ei tõuse need kumbki, ei sünd ega surm, kõrgemale kui elu ise omaenese lastega.
Ka sõda on üksikjuhtum. Sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool…
Sõda on argpükslik põgenemine rahuaja probleemide eest, on öelnud Thomas Mann. Seepärast ei olegi mul hirmu, langeda kohe esimesel sõjasuvel, sest pärast sõda algab uus rahuaeg ning rahuaja probleemid, mis viivad järgmise sõjani. Ma ei tunne hirmu, siiralt. Sest “meie hirm on vaenlaste vapruse allikas” – kui taaskasutada oma lemmikkirjaniku Thomas Manni sõnu. Inimkonna ajalugu on sõdade, mitte kunstiajalugu. Sõjakunst eeldab niisamuti nagu mistahes muu kunst, piiritut annet. Loomisjulgust, hullust ning usku, sest kaevikus ateiste ei ole ning kumbki vaenupool on alati veendunud, et Jumal on just tema poolel. Jumal laseb sõjal puhkeda ja olla, sest Jumal ei piira inimest oma käskude ja keeldudega iial. Tema “maaletoojad” ja müügimehed teevad seda omakasu soovides.
Tema annab inimesele alati ja kõiges võimaluse valida. Kui inimene valib, et ta ei usu Jumalat, on seegi Jumala pakutud valikuvõimalus, mille inimene on valinud. Isegi neegrinaljad on Jumala loodud, nii nagu ka valikuvõimalus neid seltskonnas rääkida, või rääkimata jätta. Siit järeldubki, et kuna inimesel on tema valikuvabadused, on ta ise looja. Looja – suure tähega. Jumal kui soovid.
Õiglane Jumal ei mõista kedagi hukka. Hukka mõistmnine üldse on üks ära solgitud termin. Kui kedagi mõistetakse hukka, tuleb see ka täide viia, või siis hukkamõistev otsus uuesti läbi vaadata ja määrata teine karistus. Kui keegi midagi taunib, on see samuti pigem sündroom kui otsustusprotsessi lõpptulemus. Kuuldub kuidagi nõrgana, kui kusagil käivate tapatalgude kohta öelda – mulle ei meeldi. Palju “krõbedam” või lausa otsusekindlam tahab näida see, kes ütleb – mõistamne sõja hukka või taunime. Ütle sõbrake, kuidas sa sõja hukka mõistad? Kuidas sa oma sõnade eest vastutad ja selle ellu kavatsed viia, kui oled sõja hukka mõistnud? Kuidas sa ta hukkad? Hukka mõista ja taunida saab üksnes inimest. Kui mõistad hukka, poo üles, lase maha, uputa või tapa elektritoolil. Ka taunida saab üksnes inimest. Käitumist ei saa taunida. Taunida saab matsi.
Kahjuks pean ma ütlema, et varsti algabki sõda.
Mõistagi ei ole enam mägede taga aeg, kui eelpool kirjutatud lause eest, võetakse ja mõistetakse mind jälle avalikult “hukka” või “taunitakse”.
Läbi äraproovitud solgitorude tõmmates ning kupja kuulekatel koertel klähvida lastes. Kuulutades, et ma külvan asjatut hirmu ja sõjapaanikat.
Eesti on kaitstud paremini kui iial varem, ütlevad nad.
Neil on tuline õigus!
Kõige idapoolsema eelpostina on Eesti täna tõesti modernsem kui nõukogude liiduvabariigina kõige läänepoolsema eelpostina. Meie sinuga oleme aga needsamad.
Nii, nagu ma alguses kirjutasin – “Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub. Igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on kõik mis ON. Seega olen mina ja oled sina selles sõjas juba langenud.
Selles sõjas mis oli, mis on ja mis tuleb.
Kui mängija saab jalgpalliväljakul punase kaardi, ei ole ta teinud kõige halvemat tegu mida ta iial suudab korda saata. Tema veendumus, et ta tegevus sellel hetkel, oli parim kõikidest võimalikest valikutest, on siiras.
Nõndamoodi arvab ka see, kelle kätes on valik otsustada sõja või rahu üle, sest isegi sõtta tormatakse üllal eesmärgil. Olgu see vastase ründamine või talle vastu hakkamine.
Sa näed oma silmaga iga päev, kuidas “keelatud aineid” ning nendest kõnelemist paranoilise paanikaga “hukka mõistetakse” ning “taunitakse”.
Taipad isegi miks. Sest ka sõda on keelatud aine, millest kõnelda, kuna seegi on kellegi jaoks alati kasulik. Olles küüniliselt aus, siis isegi sissetoov. Ma olen seda oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. Kui sõjakoldes kõik korraks vaikseks jääks, oleks väga hästi kuulda, kuidas raha voolab. Selles sõjas, järgmises või ülejärgmises, langen mina ja langed sina – see on kogemus, mille me inimeseks olles ükskord kindlasti valime, kui me ei suuda olla ennast ja oma kogemusi kordamata. Me suudame seda! Me ei pea olema “eelpost” kahe tukkuva hiiglase vahel, kelle taskutest me agaramad kaaslased vaikselt vargil käivad. Mina ei taha olla muinasjutu kotipoiss, kes saab jalaga, kui üks hiiglastest ärkab ja otsustab teisele pulli pärast äsada. Ma ei taha kummalegi tuigerdavale kollile jalgu jääda. Ma tahan olla pigem kraps karjapoiss keda austatakse, sest tal on silmad lahti, kui töllid mokk rippu põõnavad.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.