AINO – HELENELE

Pööripäev läheneb. Hommikud, kui valge on enne meid ärganud, jäävad iga ööpäevaga kaugemaks. Õhul kulub juba märksa rohkem jõudu, et aknaklaasid öörõskusest kuivaks ja läbipaistvaks õhata. Päike, kes veel oma rammu tahab näidata, on koidu ajal valkjalt kuldkollane ja madal. Taevasina on justkui rammusa kohvikoorega segatud ning soojemaks ja lähemaks värvunud. Pilved aga, ei ole enam lihtsalt pilved. Neis pole täna lahkunute järele nutva taeva raskeid igatsusepisaraid. Neis puudub täna, ruske ja pingest paks kirg, mis teinekord sügiseti koguneb ja möllama hakkab. Nagu noorte meeste esimestes varsametsikustes sooritatud hoogsaimad bakhanaalid, mis välgud sähvima ja madalad bassid käratama paneb.
Sügishommikuste pilvede jutt on aeglane. Aeglaselt armastav, nagu ilusast kohvikannust puhtasse elamisse tõusev aroom. Nagu tuhksuhkru tolmuna langemine soojadele kaneelirullidele.
Olen õppinud neid erilisi pilvi paremini märkama ja ära tundma. Need on minu kallite hingede kenades ümbrikutes siidpaberile kirjutatud kirjad. Neile on ilusa käekirjaga kirjutatud saaja nimi ning kirjutamise kuupäev. Et teaks, kus midagi aset leiab, vajame me aega, et määratleda toimumiskoht joonel. Teekonnal siit – sinna.
Aino – Helene on minu vanaema. Ma armastan Sind kallis. Ma tänan Sind.

See oli üks minu järjekordsetest reisidest Aafrikasse. Kolmas või neljas, see polegi praegu üldse tähtis. Olin kahekesi sõbraga olnud Stellenboschis ja selle ümbruses juba nädala. Käisime päevas neli – viis veinimõisa läbi. Suhtlesime veinimeistrite, marjakasvatajate ning turundajatega. Panime kokku väärikat portfelli selle kontinendi kõige elamuslikematest vedelnektaritest. Oma tarbeks.
Plaanitud puhkus Lõuna – Aafrikas, jätkus peatselt koos perega. Läksin Kaplinna lennujaama vastu ning olin kirjeldamatult rõõmus, nähes saabumas oma kõige kallimaid. Poisid polnud isegi väsinud, nagu võis loogiliselt oletada. Kallistasime, viskasime kotid rendiauto pagasiruumi ning otsustasime, et läheme ja sööme koos midgi head. Aafrikas on kõik hea, sest aafriklased kuulavad tänseni Jumala sõna ning ei mängi toiduga.
Mu telefon taskus piiksatas ning ma tahtsin lausa teada, kes mind vajab või praegu minule mõtleb. Mu ema saatis sõnumi. “Meie kallis Aino-Helene lahkus”

See ei ole hea tunne, kui oled sellist teadet saades kaugel. Olen alati Aafrikas olles öelnud oma reisikaslastele, et vaadaku nad taevasse. Nad ei näe seal kunagi valgeid suitsujutte, nagu meie sinises taevakangas. Sealt edasi, ei ole enam kuhugi lennata.
Mäletan tänaseni, kuidas mu pojad, kes alles reisist väsimusesegused ning samal ajal põnevusest pilgeni, mind lohutada püüdsid. Kaks väikese mehe kätt, tulid vaikselt mu käevarrele ning väikeste meeste põsed, puutusid mu mõlemat palet. See oli nii kuum armastuse tunne, et ma arvan tänaseni pisarate põhjuseks selle minu poegade lohutava läheduse, mitte elu paratamatuse.
Helistasin emale Eestisse ja ütlesin, et proovin leida kusagil ligipääsu internetile, et saaksin perele tagasisõidu piletid ümber vahetada.
“Ära sõida” ütles ema. “Sinu pere, sinu pojad on seda kauget ja põnevat reisi kaua oodanud. Olge Aafrikas ja kui on matusepäev, leiad kindlasti keskpäeval hetke, et kallile vanaemale mõelda, teda tänada ning tema hingele palve lugeda”.
Nutsin peale kõne lõppu peotäie soolast silmavett. Nii valus, nii abitu, nii armastav nii lohutav oli kogu see elu. Ühtäkki sai mu pikalt planeeritud perereisist ja haaravast safarist, midagi hoopis muud. Ma ei palunud seda kogemust, aga see tuli mulle.
Järgmistest päevadest ei mäleta ma suurt midagi peale selle, et tegin kõike, nagu poleks mitte midagi juhtunud ja samal ajal olin täiesti ära. Kehast eemal.
Matusepäeva eelneval õhtul, istusime ühes ookeanivaatega lodžis. Taevas oli täiskuu ning õues oli sooja üle kahekümne viie kraadi. Jõime punast veini ja rääkisime vaiksel häälel oma mälestusi vanaemadest. Ma olin kurb ja õnnetu ning läksin varakult magama.
Kui varahommikul hommikul koos poistega ärkasin, tulid Häli ja mu sõber hommikujooksult. Nad olid peale minu magamaminekut kokku leppinud, et teevad hommikul jooksuringi, et leida mõni kabel, kirik või palvemaja, kus rahus olla, kui keskpäeval meie kallis Aino – Helene oma armsa mehe kõrvale saab.
Mul ei olnud isu ja olime kõik sel hommikul vaiksed.
Mulle meeldis sel hommikul kogu maailm. Jumal oli kõik käima lükanud ja see töötas nagu ime. Jalutasime vaikselt keskuse poole ning nautisime tohutut soojust ja õrna briisi kusagilt Hea Lootuse neeme poolt. Inimesed naeratasid meile ja poisid lõid äärekivil istuvate värvikirevate rastavendadega patsi. Lõhnas salvei. Kusagilt tuli hea kohvi ning aromaatse tubaka lõhna. Värvilised linnud sidistasid ja sehkendasid veesilmade juures. Tänavakaupmeeste kirjud siidsallid lehvisid lettidel ning asfaldile laotatud vaipadel takseerisid möödujaid sajad puust antiloobid, ninsarvikud, elevandid, kaelkirjakud ning muidugi bullfrogid.
Väike maakividest kirik, oli madal kaunis ehitis. Kauni, ülalt kitseneva, raudkividest laotud kellatorni ning kirikaiaga. Kiriku aias olid mõned vanad ristid ning üks mälestusmärk, kõikidele aafriklastest sõduritele, kes langenud merelahingutes. Kiriku uks oli lahti ja kirik tühi. Astusime vaikselt sisse ning istusime pinkidele. Kell oli kolmveerand kaksteist. Sulgesin silmad ning mõtlesin vanaema ja vanaisa majale Viru-Jaagupis. Käisin läbi kõik toad. Sahvri, kus mäletan olnud alati vanaisa saunas suitsutatud maasingi lõhna. Vanaisa puutöötoa vaigu ja puu lõhna ning piinlikult korras sahtleid, tööriistade ja tööks vajalikuga. Vaatasin lakka, kas seal kassipoegi pole. Ei olnud. Käisin kõik need kohad läbi, kuhu enam kunagi tagasi ei saa, et nende kallite inimestega koos olla. Ei avanud silmi ja lubasin endal olla see kes ma olen. Väike poiss, kes on jäänud korraga üksinda. Midagi ootama, mis ei pruugi enam iial tulla. Silmi avades oli kõik nutulaiguline ning värvikirev. Pisarad, kui neid on palju, suudavad luua kõige impressionistlikumat kunsti, mida inimene suudab hoomata. Sedasi olles, oma ergu äraolekumeelega, kuulsin kuidas kirikusse keegi sisenes. Tuli üks kekskealine abielupaar. Naine ja mees. Sättisid altari ette küünlajalad ning seadsid ja süütasid küünlad. Tulid siis pingiridade poole ning asetasid pinkidele iga natukese maa tagant ühe mälestusvoldiku.
Sellel oli särasilmselt itsitava hõbehallide juustega vanamemme foto ning nimi ja daatumid. Memmeke pildil ja tema nimi olid võhivõõrad, aga miski ehmatas mind korraga sellest unenäona tundunud olekust. Sellele mälestusvoldikule trükitud kuupäevad koos sünni- ja surmapäevaga ning isegi aastad, olid täpselt meie vanaemaga kattuvad. Kell kirikutornis lõi keskpäeva ning kiriku ümber oodanud rahvas, keda polnud palju. Tuli vaikselt kirikusse sisse. Inimesed jäid seisma ning orel hakkas vaikselt mängima. Kirikusse kanti ilus, heledast tammest puusärk ning asetati altari ette küünalde rahulikku vaigulõhna. Kui leinajad maha istusid ning vaikselt või omavahel vagusi kõneldes tseremoonia algust asusid ootama. Tõusime meie ja lahkusime hiirvaikselt. Naine, kes voldikuid oli jaganud, vaatas mulle silma, naeratas ja lehvitas südamlikult ning asetas käe rinnale. Minagi tegin sedasama, tänades Jumalat selle ime eest.
Kirikust välja õue astudes, oli see üks minu elu ilusamaid päevasüdameid Aafrikas. Ma olen seal palju kordi käinud. Kõik on alati kordumatu ja samas tuntavalt tuttav. Ma armastan Aafrikat. See on meie puudutuse ilus lummus, mis jääb alatiseks, nagu see oli minu vanavanemate ja minu vanemate puhul. Need jaksasid teineteist kuni surmani armastada. Kuni surmani armastada ja hoida.

Täna, 16.septembril on meie armsa Aino-Helene sünnipäev.
Kui ma seal Aafrikas olin, kirjutasin ma matusepäeva eelõhtul vanaemale kirja. Saatsin selle oma kallile õele ning palusin välja trükkida. Ilusasse ümbrikku panna ja vanaemale teele kaasa. Ma ei teadnud, et see seal matusel kõigile ette loetakse. Räägiti, et ettelugeja oli suurtes raskustes, häälde tikkuvate pisaratega ning keegi ei tundnud minust sel hetkel puudust. Ma olla olnud rohkem kohal, kui olla saanuks. See oli minu ja minu vanaema vaheline jutt. Armastuskiri naisele, kes sünnitas minu ema. Aitäh Sulle mu ilus Aino-Helene.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.