“KOHALOLIJA”

Vaatasin eile õhtul ühel spirituaalsel filmiseansil, lugu oma viimasest “muutumisjuhendi” autorist. Neale Donald Walsch-i “lugu” oli ühest otsast väga ameerikalik ja puhas turundus, teisest liigutav ning mõtlemapanev üleskutse.
Ma ei saanud sealt midagi üllatavat või uut ja ka näitlejatööd olid harrastajate headuses. Ometi oli mul selle aja üle, mida veetsin vaadates lugu jutuajamistest Jumalaga, väga hea meel. Praegu on väga snobistlik öelda selle kohta, et olin kohal ja sain tugeva sõnumi.
Justnimelt eile, sähvatas mulle helge muigega üks viimase aasta tähelepanek. See on uus trend tähelepanunälja kiirtoiduketis. Julgeksin selle nimetada kõikjale jõudmise kõigutamatuks illusiooniks. Ei ole ma isegi mingi pühak. Mitu korda olen arvanud, et mõnel sündmusel kindlasti osalen, aga tegelikult ei osale. Olen püüdnud siis vähemalt viimaselgi hetkel, oma “attenditud osalemise” niiöelda ringi muuta. Mitteosalemiseks.
Minu jaoks on osalemine statistikas alati pentsiku väärtusega suurus. Seda enam, kui olen statistiline osa millestki, milles ma tegelikult osaline ei olegi…
Eilsel kinoseansil, väikeses hubases ja selleks kohandatud joogasaalis, osales hinnanguliselt paarikümne inimese ringis. FaceBook-i statistika, kui seda koguda enese märkijate baasil, ütleb osalejate arvuks üheksakümmend kaks ning asjast huvitatuteks kaheksasada seitsekümmend kolm spirituaalset inimest.
Sinna ruumi rohkem inimesi ei mahtunud kui seal sellel hetkel oli. Uksetaha ei jäänud keegi. Mõni inimene läks poole loo ajal minema.
See ei ole absoluutselt mitte kellegi teise asi, ent siiski tuleb mu pähe küsimus – miks? Miks on kujunenud trendikaks, märkida end kõikjale osalema?
Mul on veel väga palju õppida. Raamatus “JJ” kirjutab autor: “Probleem seisneb selles, et nii paljud nõuavad mõtlemist, et teie praegused väärtushinnangud on õiged ning täiuslikud ja kõik teised peaksid neist kinni pidama”.
Nõustun sajaprotsendiliselt. Selles ilmselt ongi põhjus, miks me keegi ei soovi midagi, mis meile korda ei lähe, avameelselt ignoreerida. Me hüüatame ja teeskleme kahetsust, et info ilmalikust paradiisist mõne sündmuse näol meist mööda lipsas.
Sageli, kui kuulen mõnd toredat inimest, ütlemas, et ta käib nüüd vaimsel teekonnal, tahaksin küsida – mis su autoga juhtus?
Tõesõna ja ühelegi hingele hinnangut andmata. Tunnen vahel mõne inimese puhul, et tema “vaimne teekond” on see jupike kõnniteed, mis ühendab parklat ja kohta, kus kõik ühiselt ja ühe edasijõudnu juhendamisel, enesemõistmist praktiseerivad.
Tahan veelkord tsiteerida Neale Donald Walschi. “Üleloomulik jõud on lihtsalt võime, asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud; teada rohkem, kui tema teaks”.
Ära ütle teistele, et suhetes, armastuses või enesearengus on väga oluline kohalolek. Olla füüsiliselt kohal ja osaleda hingega protsessis. Ära ütle, vaid näita ise ette! Ära ütle, et ma olen huvitatud või osalen. Huvitu päriselt ja osale tegelikult. Ära ole osake tobedas statistikas, mille järgi olid ka sina üks tuhandest, hubasel teerituaalil osalenud tundlikust viisikust.
“Kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole sisemine kogemus võimalik”
…ütleb Neale Donald Walsch raamatus “Jutuajamised Jumalaga”

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.