LIITLANE

Me muistsetel esi-isadel, oli uskumus, et Hunt peab heast lambakarjast oma osa võtma. See näitas karja elujõudu, sigivust ning jätkusuutlikust. Hunt ei toonud halba õnne ja Tema osa, mis Ta võttis, oli just nii suur, kui Huntide ja lammaste Jumal oli neile ette andnud. Kirjutan Hunt nimme suure tähega ja lammas väiksega. Niisamuti nagu kirjutan Jumal suure ja inimene väikese tähega. Seda ei otsusta ei keeletargad, ega mina veelvähem, kuidas ma midagi kirjutan. Ma kirjutan seda mida ma tahan ja kuidas tahan, ent tähe suurused tulevad tähest enesest.
Tähtede suurusega, on oluline olla siiski see, kes sa oled ning mitte asuda end surematuks kuulutama sellega, et kirjutad oma nime suurte tähtedega. Maailmas on kaks kohe pähe kargavat nime, mis on loodud kirjutatuna ainult suurte tähtede ja surematuse taotlusega. Need on CCCP ja USA

Sulgesin aasta tagasi oma FB konto “HANNES VÕRNO”. See oli “leht” kus paugutasin oma süütenöörita emotsioonide ning lahti rebitud rinnaga ja hirmuta. Sel lehel oli kaheksateist tuhat ja rohkemgi jälgijat. Andunud fänne ja troojalasi, kes tegid märkmeid ning panid kokku “toimikut”. Just see leht ja selle kinnipanek ning ekspanseeruva auditooriumiga järsk hüvastijätt, aitas mul leida nüüdne õige teeots. Ma sain aru, et nii nagu CCCP, kukub kokku ka minu HANNES VÕRNO, sest just niimoodi, ennastülistavalt, olin ma eristanud avaliku elu tegelase konto, kinnise sõpraderingi omast. Nii ta läkski ja selle kogemuse eest olen ma juba tänanud ning tänan ka edaspidi kõiki asjassepuutuvaid.
Ma andestan, aga ma ei unusta…

Miks see mind täna hommikul äratas?
Tegelikult äratab mind mu keha ning olen talle väga tänulik, et ta teeb seda enam vähem täpselt päikesetõusu ajal. See on niiöelda hetk mida on kõige sündsam nimetada iseendaga olemiseks. Ma mängin siis alati malet. Välkmalet, mille võitja on enamsti selge, kui ruuduline laud veel vigureid täis on.
Olen teinud ühe jahmatava tähelepaneku. Kõik vastased, kelle avatari juures on USA lipp, eristuvad kõikidest teistest laia maailma malemängijatest.
Neil kõikidel on kaks sümptomaatilist omadust, milliste reeglipärasus on ausaltöeldes mõtlemapanev.
Esimene neist on see, et nad mängivad valdavalt koos kõrvaloleva arvutiga. See käib nii, et ta sisestab minu käigu nagu enda oma ja laseb siis Kasparovit võitnud programmil teha vastukäigu, mida ta kasutab minu vastu. Olen males alles nii algaja, et mängin veel naeratus suul. Ehk nautides protsessi, mitte tulemust. Seda imestusttekitavam on kellegi kuratlik ja kriipiv võidujanu, mis on nii halvasti varjatud, et see naeruväärsena paistab.
Teine, mis USA netimaletajatele omane, on lisaks võidutahtele see, kui oled tema “triki” läbi hammustanud ning hakkad võitma. Ta lahkub lauast. Tänamata vastast mängu eest. Alistumata ja teise paremust tunnistamata. Ta jääb lihtsalt passima, et välkmale etteantud kümmekond minutit täis tiksuks, lootes samal ajal tõenäoliselt sellele, et teise mängija kannatus, vastase käiku oodates katkeb ning ta ise punktid loovutab. Võit või mitte midagi…sellised on me liitlased.
Ära küsi, mis see siia puutub? Vägagi puutub. See on mentaliteet ja arusaam. See on suurte tähtedega nime kirjutamise kompleks surematuse suurde külalisteraamatusse.
Liitlane on sõna, mis ütleb ise, mis ta on – liituja.
On minu meelest tähtis mõista selle sõna väga sügava tähenduse erinevust. Liitlane nagu juba liitunu või liitlane, kes liitub, kui liitu moodustatakse. Liitlane ei tule kallale. See on tema koht teise poole ruumis. Tal on oma elu, oma maailm. Kui ta tuleb ja ütleb: “Teeme liidu ja oleme liitlased” , aga oma nime kirjutab ta suurte tähtedega, on see lihtsalt omakasust ajendatud katusepakkumine. Nii tegi CCCP, nii teeb EU ja nii teeb USA. Katsed sellistega kaasa mängida, kes kaotust ei tunnista ja lahkuvad sõna lausumata lauast, lähevad samuti lörri. Nii on ajalootolmu kadunud DDR – oinamunakott kahe reie, USA ja CCCP vahel.
Mitte kuue kuu palgahüvitisega, vaid tänuliku kummardusega oma riigile, au eest, mida see on andnud, peaks lahkuma kevadel lõpetav Riigikogu koosseis. Paraku tõuseb ta nagu ameerika netimaletaja, sõna lausumata lauast ning liugleb valimislubaduste libeda seebina kasvõi läbi konna krookpaela. Kannatades ära mõne kuu kestva alanduse, et pärast rõõmsana neli aastat puutumatu ja söönud olla.
Liitlane ei anna lubadusi. Liitlane austab esmajärjekorras iseennast ja seeläbi teist ja teisi. Ta ei jaga rahu ajal rahulolu, vaid tuleb appi, jagama kannatusi. Liitlane ei pea olema nii suur, et tema kubeme kõrgusel klähvides ennast suuremana tunda. Õige liitlane on väike. See, kellel on vaja sind kui enda sarnast. Liitlane on see keda sa ei tea aimatagi, et ta sulle appi tuleb.
Olen päris palju viibunud seltskondades, kus hõigutakse suuri sõnu vendlusest. Šampanjavahus ja kaunite naistega pidulikesse gaalaõhtutesse see vendlus ja ühtehoidmine ongi jäänud. Ei, ma pole pettunud, ma armastan teid, aga sõnal vend on minu jaoks viimasel ajal täiesti uus tähendus.
Hunt oli meie esiisade isade ja vanaisade jaoks liitlane. Meie oleme ta põlu alla pannud ja lambad tähtsamaks tõstnud. Sinna see riigimehelik mõte kadunud ongi. Ära püüa lambaid tarastada, kuula Hunti – mida ta sulle öelda tahab.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.