VARBLANE & METEORIIT

Kui sa mistahes turvalises Aafrika riigis lennukilt maha astud ja lennujaama satud, tabab sind kindlasti pilt, mis on alati armsalt sümptopmaatiline.
Igas vanuses. Vabandust! Siiski, peamiselt selles vanuses inimesed, kes juba ise töötavad ja teenivad, või on sündinud väljaspool endist Nõukogude Liitu ja elavad ning reisivad pensionist.
Neid kõiki ühendab üks imetabane ja armas, ühine stiilinimetaja. See on riietuses, hooletu elegantsiga väljenduv Safaristiil. Iga kord seda pilti nähes, tuleb mulle rõõmus muie näole. Küsin eneselt, kui kaua veel, valge inimene, arvad sa mustale mandrile tulles, et siin elatakse puu otsas ning käiakse vibudega jahil? Kui kaua veel, teed sa nägu, et suudad elada telgis keset inimasustuseta savanni ning julged juua neegrite sogast ja hapukat babaaniõlut?
Vaatan neid maailma tipptootjate viimase mudeli nõelasilmast tulnud matkasaapaid. Laborites teadustööna sündinud kangast, elevandiluu, khaki ning piimaga kohvi toonis safarirõivaid. Mõnel isegi binokkel juba lennujaamas kaelas, et olla veendunud, kauguses paistva lõvikarva täpi ohutuses.
Muigan. Heatahtlikult, sest mulle tuleb hinge väikene armas kadeduseussike. Aafriklased on neetult nutikad. Näitavad oma suurtes loomaparkides, maastikuautodega ringi tiirutades, heaoluriikide linnainimestele metsloomi. Need omakorda rapsivad neist tuhandeid pilte teha, et elada kuidagimoodi välja oma hingesopi kaugemas nurgas tallele pandud jahikirg. Ei, ma ei mõtle, et inimese peas hakkaks keerlema kinnismõte tabatud looma ära söömisest. Tal on hotellis kere liigõgimisest kummi söödud ja ta pole ka varem elus kordagi tegelikku nälga tundnud. Pisike piriseja tõstab küll pead igaühes, kui juba pikemat aega safariautos loksuda ja mitte ainsat elavat hinge silmata. Neid kahel pool teed toimetavaid kitsi ei viitsi enam pildistadagi, nagui meil toonekured. Raha on ju makstud ja kui siin niikuinii aedik ümber on, siis kus need lõvid ja leopardid on, mida lubati?
Tunne ja soov loom kätte (tegelikult siiski pildile) saada on sportlikku õhinat tekitav. Nagu jalgpallis või F1-s, kus vahepeal on ka pikki minuteid igavaid hetki, aga enamasti loodab iga vaataja, suure isanda nimega Juhus, ekstravagantsele ja unustamatule “etteastele”.
Ennevanasti muuseas, nii nagu praegu pildistatakse, tapeti neid vaeseid Aafrika loomi täpselt samasuguse kire ja pidurdamatu õhinaga. Üsna hästi suutsid esimesed kergestilaetavate tulirelvadega mehed Aafrikas, luua arusaama ja elava pildi sellest, kui õilis ning inimkonda teeniv, on nende metsikute loomakarjade ohjamine ülla kolonisaatori poolt.
Võiksin sellest pikalt kirjutada, sest olen käinud Aafrikas palju kordi ning oma mõlema jalaga. Käinud mitu korda safaril. Küttinud antiloope ja toonud koju kauneid trofeesid ning andnud end hiljaaegu vabatahtlikuna üles, et minna Aafrikasse salakütte küttima. Jah, sõna otseses mõttes – küttima…
Neil ei ole kellegi ees halastust ega hirmu, sest raharattad keerlevad nende nälginud mustades silmades ja see sunnibki tegudele. Olen olnud viimast aega täielikult loomade poolt. See ei tähenda, et inimeste vastu, aga olen jõuliselt selle vastu kuidas inimene loodusega ning loomadega ümber käib. Eriti piinlik on see kuidas ta mõtleb, kui peab ennast välispidiselt loomaarmastajana demonstrerima, aga pakatab naiivsusest.
Mulle meeldib, et igaüks võib omale need elevandiluukarva šortsid, üleskääritavate käistega safarisärgid, troopikakiivri ning robustsed matkakotad osta. Tunda ennast nii Aafrikas kui tagasi kodumaal olles doktor Livingstone’i endana. Jutustada lugusid ja näidata pilte, mille kaadriservadest on välja kropitud ülejäänud kümme safariautotäit samasuguseid, lastena hõikuvaid õnnelikke safarisangareid.
Mulle ei meeldi see tõsiasi, et aegajalt hommikuti, leitakse ikkagi taraga piiratud rahvusparkidest ja looduskaitsealadelt, äralõigatud sarvega, öösel tapetud ninasarvikuid. Uhked loomad, kelle sarvetüükal pole veri veel mustakski kuivanud, lebavad ahetavas hommikuvalguses kollendavas rohus. Raisakotkad nende kohal, purilennukitena taevasse serpentiine joonistamas.
Mehed, kes valvavad sissesõiduväravaid on muide just neil hommikutel kilavate altkäemaksusaajate nägudega, aga ma ei viita millelegi ega anna kellegi teise südametunnistusele hinnanguid.
On selgeks tehtud, et asiaatidele nende uskumuse järgi riista pikkust ja mehelikku potentsi lisava ninsarviku sarve koostis, on tegelikult seesama aine, millest on tehtud iga inimese küüned…
Kui sul ei seisa, söö oma varbaküüsi!
See polnud väga ammu, kui Eestiski jahindust ja jahiturismi sedasi korraldati, et riigi palgaskaala madalaimal astmel platseerunud metsandus- ja jahispetsialistid, ühelgi tingimusel tasuvamat töökohta ei otsinud. Põhjus selleks oli imetabaselt lihtne. Riik maksis küll piinlikult mikroskoopilist palka, aga selle boonuseks oli ressurss, mida sai mänglevalt kasutada enese isiklikes huvides. Maasturid ja nende kütus, jahimajad ja saunad ning puhkekohad metsades, mis lõid neile meestele uhke mõisniku tunde. Sugugi ühe vitsaga ei saa ega taha ma neid mehi mõõta, sest enamik neist olid siis ja on tänagi, väga professionaalsed ja lugupeetud jahikorraldajad. Välismaa jahituristid maksid tookord Eesti riigimetsas kehtestatud hinnakirja alusel. Ainult et valuutas, mitte kroonides, sest jahituristi hinnakirjale ei olnud märgitud muud, kui üksnes numbrid. Jootraha naeratuste ja kummarduste ning saksa keele puterdamise eest lisaks. Täpselt nagu Aafrikaski.
Täpselt nii käib praegu elu näiteks ka Zimbabwes. Kõikjal, mitte ainult safaril. On hinnasilt ja sellel dollari tähis. Seega on sinu valik, maksta ükskõik millise riigi rahaga, peaasi, et see oleks dollar. Zimbabwe dorrali nime kandev kaseleht või USD, mingit vahet pole. Maksad selles rahas, mis sul on, number on sama.
Nõnda nagu varbaküünel ja ninasarviku sarvel on tegelikult täpselt sama mõju Aasia triaadipealike seksuaalsusele, on ka suure kasslase ümber kogunevate safarimaasturite müra ja heitgaasid, kaugel looduskeskkonna säilitamisest. Ka neidsamu ninasarvikuid tapetakse mitte selle müstilise sarve pärast, vaid seepärast, et rääkida Aafrika loomadest nõndasamuti, nagu räägitakse kohe uppuvast Veneetsiast.
Mina jagan oma professorist sõbra hoiakut, et meie planeedil kõiki ja kõike mõjutav on seotud valdavalt veega. Maailmamerega. Selle mõõtmatu veemassiga, mis teeb selle sinise planeediga seda mida tahab. Sellest peale olen ka lõpetanud mõttes sekkumise, kui näen inimesi joogiveega äraviskamisele minevaid sordipakendeid pesemas või kahel autovabal päeval aastas, oma kolmeliitrise diiselmootoriga hipsterimaasturi asemel, jalgrattaga poodi minemas. Me usume millessegi ja see ongi peamine!
Ülipikkadel lennureisidel, sellest purgisuust välja piiludes ning alla vaadates, mõtlen ma vahel, et olen vaba hing ja otsin paika kus uuesti sündida. Vatan alla, maapeale ning kaalun, kas liuelda suure ja sirava linna poole ning valida vahelduseks varblase vallatu eriala või lasta puistata end lagedasse tühjusse, et kogeda miljon aastat muretut põlve mõne munasuuruse mineraalina kusagil merepõhjas. Ma teen mida ma tahan. Mina Olen

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.