JOHANNESBURG

Eile nägin Nelson Mandelat! Ei, mitte plakatit, monumenti ega sellenimelist väljakut siin Lõuna Aafrika Vabariigis. Kohtusin Johannesburgis Nelson Mandelaga ja meil oli jutuks teema, miks eestlased on ühed vähestest EU kodanikest, kes vajavad Lõuna Aafrikasse reisimiseks viisat. Tema rääkis, mina kuulasin.
“Tead, nad on Port Elizabethis mu memoriaali kallal vandaalitsenud. Päris koledasti kohe..” alustas ta oma juttu. “Eestlased?” kargasin ma peaaegu ehmatusest püsti. “Sitapeadel ei ole rahvust” vastas Nelson ja rüüpas pudelist lonksu õlut. “Äkki olid eestlased, äkki himbad? Võibolla poolakad, võibolla masaid. Kust pagan mina seda tean” Ma nägin, et ta oli nukker ja ega ta seda õieti ei varjanudki.
“Kuidas Savisaarel läheb” jätkas ta siis juttu täiesti teisest otsast. “Ma ei ole kursis” vastasin talle ning ütlesin ka, et ta ei vasta sellele küsimusele enam isegi ausalt, mis siis veel kõikide teiste kädinast uskuda. “Jah, hea mees oli, ma olen temaga viimasel ajal palju rääkinud” ütles Mandela siis ootamatult. Teritasin kõrva. Ütles jah “oli” – mis see siis tähendab?
“See Hundisilma puistamine oli tema Waterloo” ütlesin selle peale. Ma ei osanud kuidagi olla üle kergest kohmetusest, et polnud kuulnudki Savisaare surmast. “Ooot oot, kuule mees” ütles siis naerusuiselt Mandela. “Sina oled see, mees, keda ma olen kümneid kordi kuulnud ütlemas, et mees elab kuni mäletatakse tema nime”. Tunnistasin, et nii see on ja olen seda tõesti palju kordi öelnud, aga Savisaar on ju surnud, või ei ole? Isegi selle pärast, et SEDA teada saada, ei ava ma õukonna uudisteportaale, sest kuuleksin sellest sõpradelt nii ehk nii.
“Ma tean, nad otsisid ja leidsid. Seda mida otsisid” ütles Nelson ja rüüpas lonksu Windhoeki õlut. “Ma tean” vastasin talle ja vaatasin, kuidas end värvilisse mikrokleiti riietanud mustad kaunitarid kõrgetel kontsadel mööda jalutasid.
Savisaare sahtlid pöörati tagurpidi. Puistati segamini kogu elamine, et viia kaasa kogu võimalik kompra. Kõik, millega ta santažeeris ja väitis endal olevat, et hoida kakskümmend aastat raudse rusikaga munepidi peos kogu Eesti poliitilist ladvikut. “Matsid jäävad matsideks” ütles Mandela seepeale Jüri Järveti hääle ning Rolan Bõkovi näoga. “Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi, ehk teisisõnu – KGB toimikuteta ei suuda nemadki kedagi santažeerida. Ei maa all, ega maa peal. Ei sõprade, ega vaenlaste hulgas” rääkis Mandela.
Ma tahtnuks seepeale kohmetu munga häält teha ja küsida, et kui klooster põleb, siis kas see on lõpp, püha isa, kuid uurisin hoopis jonnakalt seda viisa asja. “Tead” vaatas Nelson mulle oma tarkade silmadega sügavalt otsa. “Savisaar savisaareks” ning jätkas: “Kogu see punt, kes täna rind kummis kergendusega hingab ning uuele ringile kandideerib. Nad kõik usuvad kergemeelselt, et see sõnnik enam pinnale ei uju, aga nad unustavad Eestile seatud tingimused, millele nad ise õhinaga alla on kirjutanud” Ta võttis viimase punnsuutäie ja pani pudeli kolksatusega trotuaarile. “Venelased aitasid tookord nii teie euroliidu kui ka natosse saamise eeltingimusi kokku kirjutada, õigemini aitasid neid üle vaadata ja see oligi kõik mida Savisaar teadis”
Rohkem me poliitikast ei rääkinud. Viskasime mööduvate plikadega nalja. Rääkisime paari möödujaga mõne sõna juttu ning jätsime siis hüvasti. Tema läks tagasi teise ilma ja soovis mulle head reisi jätku. Viisaküsimusele ei saanudki vastust. Tundsin ennast nagu Eesti. Tuled pika maa, kohtud Nelson Mandela enesega ning muust kui Savisaarest ikka ei räägita…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.