SACRAMENTO

See oli aastal 1988. Kõik muutus kogu aeg. Mitte kuude või nädalatega, vaid tundidega. Kõigil, kelle ihalus oli paelunud impordiahelatesse, oli selleks ajaks plaan peas valmis. Kellel seda siis ei olnud, mögisevad nagu minagi, et kröösustel ei maksa tulla seletama, kuidas kõigil oli võrdne võimalus ning stardipakud samal joonel. Ei olnud siis ja ei saa kunagi olema.
Ausaltöelda see kõik väga ei kottinud ka, kui mitte arvestada üht pentsikut asjaolu. Nimelt seda, et kõigest oli puuudus. Nii aplad ei ole eestlased ilmselt mitte kunagi ajaloos olnud kui taasiseseisvumise algusaastatel. Kui täna ei püüta varjata seda, et isegi kasmaalase kannanahk on söödav. Pandi sel ajal inimesi kujutletavatesse ketšupipudelisse ning pigistati siis pikliukuks lõigatud praekartulitele, et koo-operatiivselt teistest kiiremini kriitiline kogus asju soetada. Las see kõik jääda. Seda aega ning sel ajal elanuid on piisavalt ekspluateeritud. Püüdliku infantiilsusega läbi stigmade naeruvääristatud ning tegelikult olulisest, ehk tänastest toonastest, noorkommunistliku kuulekusega kangekaelselt kõrvale vaadates.
Õppisin siis ERKI esmakursusel moekunsti ning maailm tundus olevat tehtud väljakutsetest. See oli nagu Kuutsemäe suusanõlv, kus mäkkesaamiseks kulub kuusteist korda kauem aega kui allalaskmiseks, ent see paelus siiski tervet põlvkonda. Sel ajal näiteks, said kunstiga tegeleda kunstnikud, kes kuulusid liitu. Need, kes olid kunstnike võsukesed või armukesed. Need kel oli valuutat, või need, kes müüsid Helsinkis raudtejaamas Soome parmudele Viru Valget, et “Akadeemilisest Raamatupoest” kunstitarbeid osta. Mina olin viimases ešelonis.
Sel ajal tegutses ERKI-s kammerkoor, mida juhatas Peep Sarapik. Musta laka ja kopteripiloodi prillidega torssis habemik. Täpselt sellisena ta tol ajal meelde jäi. Ta tundus nii neetult kinnine ja kuivik, et kulus jupp julgusevõttu, et minna kooriproovi päeval tema jutule. Uuriumaks, kas saaks kooriga ühineda. Aus olles oli huvi kammermuusika vastu olematu. Huvitas üksnes võimalus, koorireisile saada. Miks? Isegi ei tea. Seltskond ERKI Kammerkooris on olnud alati väga hea, andekatest inimestest koosnev. Võibolla sellepärast. Mäletan, et tookord ei jõudnud me oma sõbraga isegi ettelaulmiseni. Meid polnud vaja lihtsalt. Olin Sarapiku peale ausaltöelda räigelt solvunud. Korra tuli isegi mõte, et esitaks rektori nõukogu koosolekul küsimuse, et miks on ERKI kammerklooris igasugu muid inimesi, aga erkikaid ei võeta. Lõppes see sellega, et asi jäi sinnapaika ja lihtsalt sitt maitse suhu.
Aastaid hiljem, kuulsin Peep Sarapiku nime laulupeol. “Mesipuu” laulu loojana. Siis, igal järgmisel laulupeol, üksinda You TUbe-ist laulupoe pärle vaadates ja ka tulevikus, ei suuda ma selle loo ajal mitte iialgi pisaraid tagasi hoida. Mitte kunagi ei olnud mul võimalust, paluda kelleltki nii palju vabandust mõeldud mõtete eest, kui olen seda teinud Sarapiku puhul. Ka praegu saab kergem, kui ütlen – hea Peep, andesta mulle need tookordsed mõtted.
Ma ei tea, miks ma hakkan oma elus jõudma sinna punkti, kus tunnen olevat õige aeg, paluda järgmisena andestust neilt, kellest olen millal iganes midagigi halvasti mõelnud?
Pärdikud mu peakohal lehtlas, kolistavad mööda katust ning ma panin oma prillitoosi igaks juhuks taskusse ära. Olen Aafrikas. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind selle reisi ajal puudutas. See on saabunud rahu. Jah, nii see vist on. Ma ei tunne kihku siblida ja kõikjale jõuda. Mul pole mingit hirmu jääda millestki ilma. Ma ei pelga vestlusi teiste aafrika-fännidega, teemal “kas sa seal oled käinud” ja “kas sa seda oled näinud”. Mul on metsikult hea olla. Ma kirjutasin oma hingevennale Maarjamaal, et tunnen mingit eriskummalist jõudu endas. Kunagi varem pole see nii tähelepanuväärselt mind huvitanud. Mina ise! Olen ühtäkki iseenda jaoks eeskujulik. Loen kaasavõetud raamatut, mille Reomäe skiita nunn mulle lugemiseks laenas ning see annus mida sealt ammutan, aitab mul iseennast nagu sibulat koorida. Kiiskavat koort maha saada, et pisarad jooksma saada. Õnne- ja tänupisarad, milles on nii neetult palju mehelikkust, nagu tunneksin oma seljataga kõigi oma meessoost esiisade jõudu ja toetust.
Aafrikas ei ole suitsupakkidel neid tervishoiu käsiraamatu värvilisi pilte, mida lapsepõlves õlgu võdistades vaatasime. Siin on sigaretid sigaretipakis. Ostsin eile pariumale sõbrale paki Camelit kingituseks, tahab tõmbab, tahab vaatab. Mul on meeles, et selles tervishoiu käsiraamatus oli üks lapsepõlve ägedamaid asju. Alati sõbra juurde külla minnes, lõime selle raamatu sealt lahti ning naersime pisarateni. Nimelt! Raamatus on peatükid nagu ikka ja üks osa neist räägib psühhoneuroloogiast ehk kõigist meelehaigustest. Meie lemmikpeatükk selles raamatus oli see, kus oli sigaretipaki suurune mustvalge foto, millel istus neli inimest. Neli keskealist meest, kes istusid mingil pingil ja olid jäänud justkui jumala juhuslikult fotograafi kaamera ette. Meenutan, et see raamat oli välja antud NSVL-is, ehk selle tiraaž oli aukartust äratav. Selle foto alla, kus istusid need mehed, oli kirjutataud pildiallkirjaks “Rühm kretiine”
Aafrika lõunarannikul, kus ma viibin, on koht kus hukkus portugallaste laev nimega Sacramento, mis oli viimas hinnalisi kingitusi ja austusavaldusi Hiinamaalt euroopasse. See laev läks põhja koos lastiga ning sealt ujus kaldale kuuskümmend seitse meest. Nad asutasid end jalgsi mööda kaljust rannikut liikvele, et jõuda Portugali lähima eelpostini Aafrikas. Sinna, pooleteise saja kilomeetri kaugusele jõudis peale ränka rännakut neli meest. Neist ainult kaks sai tagasi kodumaale Portugali. Mesipuu laul, jäi mulle siin kõrvus kõlama. Aitäh mehed, aitäh Peep!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.