1.11.18

1.11.18 ei tähenda mitte midagi. Kui sa mind ei usu, löö see kuuglisse ja vaata näiteks “pildivalikut” mis selle numbrite kombinatsiooniga lagedale ilmub. Inimesed ja nende maailm ning sinna kuuluvad emotsioonid, asjad, meeleolud. Nii tavaline nagu näha värskelt lõpetatud tänaval, uuesti kaevama asuvat koppa.
Mul on numbritega oma lugu.

Ma sündisin 1.mail 1969.aastal.
Sel päeval tähistas minu isa oma 26ndat sünnipäeva.
Kui mina sain 26 aastat vanaks, leppisime isaga kokku, et tulgu mis tuleb ja on mis on, oma sünnipäevadel oleme me alati koos. Kasvõi korrakski.

Tänaseks olen ma 26 aastat järjest, viinud igal oma sünnipäeval, emale lilled. Tänu ja armastusega kõige eest siin elus.

Kui ma sain 43 aastat vanaks, suri minu isa, kes oli siis 69 aastane.
Tema oli sündinud 1943 ja mina 1969.

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma paljudele, kes on minuga koos, kuigi me kättpidi juba mõnda aega tervitada ei ole saanud. Mitte kuhugi ei ole need hinged õnneks minu juurest kadunud.
Öeldakse – kui sina ise kord hing oled, tuled sa kindlasti sinna, kus keegi sinule parasjagu mõtleb. Mulle väga meeldib see teadmine. Need kunagi ees ootavad kohtumised.

Minu päevad algavad juba viimaseid pikki aastaid, hommikuküünalde süütamisega. Iga hommik, kui olen kodus.
Kui olen reisil, tean ma koju tulles täpselt seda nägu, millega mu kodu mind vaatab. Ta ohkab õnnelikult nagu kass ja paneb sügavas turvatundes silmad kinni ja pikutab edasi, kuni mina olen end korda seadnud ja me saame jälle suhelda.
Kui lähen garaaži, kus mu isa surmast saati seisab väikene Picanto, mille ma talle kuuekümnendaks juubeliks kinkisin, tunnen ma alati nukrat igatsuse valu. See võib kesta üksnes viivu. Aga see vaatab minust läbi, nagu gammakiir, öeldes selliste silmadega, nagu olid ainult minu isal ja Aarne Ükskülal – “poiss, kõik on hästi”!
Sealsamas kõrval seisab pea kelmikalt viltu, mu armastatu. Mu õrn ja hell metsloom. Mu itaallanna. Minu Sitsiilia pruut. Tõmmu ja kõige naiselikuma keha ning kirgliku südamega kaherattaline.
Kuidas ma saaksin siit ära minna? Mujale, kui ainuüksi mu garaažis on tundeid kuhilas nagu templis kuivatatud lilli? Ei, ei – see ei ole laiskus, mis istub nostalgialõngast mütsilott silmini pähe veetud ja väljaveninud põlvedega karupüksid jalas. See ei ole mugavus, mõelda, et asjad on kuidagimoodi enesestmõistetavalt just niimoodi oma praeguse koha leidnud.
Näen enda ümber elu, mis mind metsikult inspireerib. Haamer garaažiriiulil ei ole minu jaoks elutu roigas, rauast pea otsas, millega laupapidi naelu seina taguda. Nael ja sein on ka elusad. Sest vaata, neil on samuti sünnikuupäev…nagu meil sinuga. Kõigel ja kõigil on aeg antud sündida, elada ja läbi selle kogemuse lõpetatuks lugemise, uuesti alustada ning järgmisi kogemusi omandada.
Jumal üksi teab, kus ja kellena.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel mida te salgate, kontroll teie üle.

Enam paremini ei saagi öelda. See tsitaat oli võetud minu lemmikraamatust “JJ” (N.D.Walsch)

Kirjutasin siia ühe hingedepäevaks sobinud teisegi loo, aga hetk tagasi otsustasin selle siit kustutada, nagu teen seda ka oma mälus.
Ma olen andestanud, aga ei unusta. Jätan selle igaveseks unustusse üks teine hetk. Siis, kui meie vahel jääb elusa mõttena liikuma veel ainult süüdatud küünlaleek. Ei – see ei ole koht, kus öelda või möelda, et näe läkski nii.
Mingi aja pärast teeb üks meist seda ilmtingimata niikuinii. Olles enda sees rahu teinud ja asjad mis nii hullulsti haiget tegid, andeks andnud. Kaks küpset meest, kes ennem ei kohtu kui teisele süüdatud küünla leegis leppimiseks kallistades. Tänan sind selle kogemuse eest.

Homme, praegu olen ma tõenäoliselt Kaplinnas ja seisan kõrge Lauamäe otsas. Olen seal juba üheksa korda käinud. Homme saab ilusa ilma korral olema kümnes kord. Ühtlasi saab sel hetkel viis aastat päevast, kui Ämari lennubaasist suure C17 pardal Afganistani lendasin. Aega ei ole olemas – eksisteerib üksnes praegu. Ma kirjutan oma katusekambris blogi, sõidan oma meestega Afganistani poole, seisan Kaplinnas Lauamäe otsas. Armastan Sind…kui see on tulevik, siis juhtub see ikkagi praegu. Kui minevik, siis samuti – praegu. Hing teab.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.