KÕRVAKIIL

Kas sa tead, kuidas müüakse pizzat? Väga lihtsalt! Öeldakse, et “Nüüd topelt juustuga” – tegelikult täiesti tavalise pizza kohta. Jabur, eksju? Miks ei müü “normaalne” pizza? Kui see on heast taignast, nagu üks pizzapõhi peab olema. Korraliku kastme, katte ja lisanditega?
Miks peab inimesele ütlema, et see on teistsugune või parem kui enne, et ostetaks? Kas see mitte ei devalveeri iseenese töiseid kordaminekuid, kui need on rajatud pidevale hõikumisele, kuidas nüüd lõpuks teame, viimaks õnnestus.
Köögiviljade kasvatajad ei saa ligi poolt oma toodangust kaubandusvõrku müüki panna, sest porgand või kapsas ei vasta ettekujutusele “ilusast” kapsast või porgandist ning see kraam tuleb kümneid kordi odavamalt realiseerida või lihtsalt hävitada. Nutikamad ja need, kes on õigel ajal investeerinud, lasevad “kolmehaurulised” porgandid ja mõhnalised peedid läbi mahlamasina. Müües seda muidugimõista ökotootena, peenkauplustes käivatele ostjatele.
Miks ostab inimene omale tormates uuema telefoni, mis on “hoopis kiirem” kui selle eelmine mudel? Mis tal siis seni tegemata on jäänud, “tänu” aeglasele telefonile? Millal sina viimati kuulsid, kui sõbrale helistasid, et see ütleb rõõmsalt “tere” ja sinu nime ning oma nime ning “kuuldel”? Millal viimati üllatusid, kui ei pidanud valitud numbrile vastaja möhhitamise peale küsima – kuhu ma helistan? Käib kõva kokkuhoid. Ei raisata lihtsalt sõnu niisama…
Nõnda võttes, oleme me tegelikult ka ise juurviljad. Porgandid, kapsad, peedid ja baklažaanid. Köögiviljad – kes ihkavad olla kaubanduslikult kaunid, hooletult elegantsed, esinduslikud, kõiketeadvad ning teistsugused.
Kui sa nüüd enda ümber ringi vaatad, siis näed, et sinu ümber ainult need “teistsugune” olla-tahtjad tegelikult ongi. Jookseme justkui kõik koos võidu, et mitte kuhugi jõuda. Me tahame olla teistsugused kui kõik need teised, kes on stardis. Me püüame eristuda kogu sellest massist, kes tropina jookseb. Olla silmapaistvamad kui kõik need kohalejõudjad, kes finišeerivad.
Püüame olla isiksused. Otsides “seda” mille kaudu ümbritsevatele teada anda, et minu silmad ja meel on juba avanenud. Jah, ma teen teiega kõik kaasa, aga ma tulen siia teie keskele nüüd juba mujalt. Milleni see meid ükskord viib? Meid sinna, kuhu me oleme teel, aga meie lapsi tont teab kuhu. Meie lastest sirgub läbi meie uue elufilosoofia tulevane lahkulööjate põlvkond. Ühiskond, kus inimesed elavad süsteemis, mis moodustub kastidest, sest see tagab soovitud elu. See on garantii, et saab olla nendega koos, kellega mõelda ühtemoodi ja tegutseda ühiselt. Mis seejuures kõige tähtsam – saab turvalise hulga inimestega sarnane olla. Kogeda just nendega, kes oma tüübilt sinuga sobivad, rõõmu olla identne, erinedes aga totaalselt kõikidesse ülejäänud kastidesse kuulujatest. Tore selle juures on see, et igas kastis, olenemata selle raamidest, ollakse õnnelikud. Vajadusel ka õnnetud. Õnnelikud, sest kuulutakse kuhugi ja erinetakse kõikidest ülejäänutest. Õnnetud, kui ühel läheb halvasti, sest siis pole süüdi keegi väljastpoolt, vaid kogukond. Selles kõiges, huvitaval kombel, ei eksisteeri sotsiaalset kihistumist. Põhjus selleks on väga lihtne – ükski kast, ei saa moodustada kihti, mis oleks teistest kihtidest all- või ülevalpool. Kõik on sedavõrd läbipõimunult omavahel seotud, et miski ei saa toimida loodusseaduste vastaselt. Igaühel, kes kuulub mistahes kasti, on oma tähtis roll süsteemis. Jaa, ma tean et sellest on juba raamatuid kirjutatud ning filme tehtud. See ei ole mitte midagi uut. Me liigume selle poole, et ehitada oma lastelastele üles niisugune maailm. Turvaline paik, kus pole vaja kellegi eest peitu pugeda, sest sinu kuulumine kasti kuhu sa kuulud, tagab sulle rahu ja õnne. Pole mingit põhjust manada silme ette minevikuhirmude kangast, et see kõik on ebaõiglane, sildistav, stigmatiseeriv ja inimesi liigitav. Hullem “pimedast” keskajast või futuristide loodud katastroofijärgse maailma elukorraldusest.
Kõik on kinni selles, mida parasjagu tarvis on. Tarvis kohe praegu, et tunda ennast äravalitu ja õnnelikuna. Sa ei pea üldse pead murdma, et meenutada, millal see alles oli, kui otsustasid ennast millegagi “premeerida”. Mõtlesid, et ega mul seda tõepoolest eluliselt vaja pole, aga ilus on seda endale siiski lubada. Meie hinged on muutunud sussideks aknalaual, oodates kingitusi, mida usume olevat väärt. Kegi ei saa meilt võtta seega võimalust – midagi sinna sussi sisse pista. Olgu see mis iganes, mis meile rõõmu toob.
Kas sa teadsid, et kui emase jaanalinnu munasari välja lõigata, hakkavad talle kasvama isalinnu suled? Nii on loodus teinud, et keegi poleks kasutu või kõrvaleheidetu. Julm!? Ütled julm?
Sa teed seda ju iga kord, kui tunnen kergendust, et sinuga midagi sellist ei juhtunud. Sa ju annad hinnangu selle pealt, mis sinu jaoks on rahulolu ja õnnetunne. Nähes õnnetust, kus nõrgemad meie hulgas on saanud hukka või rängalt viga, mõtled sa ehmatusest läbiimbunud tänutundega, et sinu ja su väikestega on loodetavasti kõik korras.
Sa vaevled kaastundevalus ning tunned, et oled saanud justkui kõrvakliilu. Laksu vastu vahtimist, mis sind üheks hetkeks sellesse uude ellu äratab. Sünnid sel hetkel uuesti sellena, kellena sa siia sündinud oled ja millisesse kasti kuulud. Sinu emotsioonid, soovid ja hinnangud ei tee sinust paremat või kalestunud inimest. Kogemustega kõikenäinut või eluvõõrast heljujat. Sa saad teatud aja tagant, Elult eneselt kõrvakiilu, et sa õpiksid ettepoole vaatama ja mõistma, kuhu sa oma lapsi kasvatades, nende lapsed kuuluma suunad. Millisesse kasti. Ära loodagi, et see on muredest vaba ja õnnelik koht äraolemiseks, kuhu sinu järglastel on privileeg kuuluda ning teiste lastel lihtsalt ebaõnn mitte sattuda. Igas kastis on muide vastuvõtukatsed! Igaüks peab andma oma parima, et kuuluda teiste endasuguste hulka.
Olen saanud elult korralikke kõrvakiile ning õpin nüüd tasapisi mõistma, et selles kõiges on väga suur ja sügava sisuga koolitund minult endalt mulle enesele.
Jutustasin mõni aeg tagasi õigeusukloostris ühele nunnale, kuidas algas mu usk Jumalasse. Ta kuulas tähelepanelikult ning naeratas ja ütles: “Ma näen, et sa oled suuteline olema väga tänulik ja aus mees. Aga Jumalale sellest üksi ei piisa. Mitte et Jumal ei armastaks sind niigi. See on aga inimlik, mehelik ja elementaarne, mitte mingi ere uskliku saavutus. Sa pead Teda teenima kõigi oma oskustega, mis Tema sulle on sellesse ellu tööriistadeks kaasa andnud”.

Üks minu suurimatest iidolitest on oma päevaraamatusse Aafrika ekspeditsioonidel olles kirjutanud järgmised read:

Serengetis peaksid niihästi meie eneste kui ka neegrite lapselapsed nägema, missugune oli Aafrika enne seda kui me tõime siia kristluse ja orjanduse, inimõigused ja kuulipildujad, vaktsineerimissüstlad ja autod.

See oli minu viimane kõrvakiil, mille Elu käest sain. Taevale tänu, ma tean mida ma teha saan ja tegema pean.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.