KÕHUÄÄRED

Julgen öelda, et olen nüüdseks saavutanud päris viisaka vilumuse ning usun, et suudan fileerida punast kala nii, et Gordon Ramsay’gi ei pea juukseid katkuma ja hüüdma, et mida kuradit see mees selle noaga teeb. Ei ütle, et oleksin selleks tunde kokasaateid või youtube-i üles laetud õppefilme vaadanud. Olen lihtsalt ostnud kala ja harjutanud. Tänu sellele, olen õppinud kalast ka palju paremaid roogi valmistama. Õppinud prepareerima pead ja luustikku, et keeta tippkvaliteediga puljong supi või kastme põhjaks. Oskan täna oskusliku liigutusega kalal soomused või nahk maha saada ning hõrgult krõbedaks lisandiks küpsetada. Tean, kuidas soolata fileed ja lahtilõigatud kala ning suudan koordineerida niipalju kui värskus lubab, läbikuumutatust kuni õrnalt küpse palani. Suudan jagada kalaliha vastavalt seltskonnale nii, et kõik saavad “ilusa tüki” kuna varem sai keegi alati esi- ja keegi teine tagaosa. Kõhuääred on seni läinud kindla supipõhja puljongi keedusesse, sest seal käib “omega rasv” ühe olulise koostisosana retsepti juurde.
Istusime kord president Ilvesega Ärma talu saunas ja kuidagi tuli just seal jutuks kokaraamatute teema. Olen Toomasega tänini tuhat korda nõus ja jagan arvamust, et korralikke kokaraamatuid tegelikult ei ole. Põhjus selleks, on väga proosaline. See on pingutuse ja tulemuse vahekord protsessis. Tänapäeva koka- ja retseptiraamatud on peaaegu sajaprotsendiliselt “tulemusepõhised”. Teisisõnu need, mille autor on pannud kokku mõne tippfotograafi toidupiltidest ja lisanud sinna siis juurde jutukese, sellest mis ilusal pildil on. “Mul pole vaja sellist kokaraamatut” ütles Ilves ja me arutasime selle ümber, mida kokaraamat peab sisaldama ja kuidas olema vormistatud. Ideaalis on korralik kokaraamat “pingutusepõhine”. Täpse kirjelduse ja protsessi käigust, ülevaadet andvate graafiliste joonistuste või lahjemal puhul fotodega. Selgete ja loetavate joonistustega sellest, kuidas ja millega, mis suunas ja kuidaspidi midagi lõigata, tükeldada või fileerida. Kuidas, millega ja kuidas kuumutada, kõrvetada, siduda, sõlmida või sulgeda väljajooks , et imeline umami alles jääks. Olen näinud sadu fotosid forellist, kui see on kümnel erineval moel, Laura Ashley linaga kaetud laual, Villeroy & Boch-i taldrikul ning Laguiole söögiriistad kõrval läikimas. Soust kõlab peenemalt ja prantsusepärsemalt kui kaste tegelikult, aga siiski on kala kõrval kreemjas soust ning reeglina paar sparglipulka. Muidugi ma imetlen ja kiidan Seljamaad või mõnd teist tipp-toidupildistajat taaskord lausa toidulõhna edastava pildi eest, aga tahaks küsida autorilt – kellele see raamat tehtud on? Võiks ju olla õpetlikud juhised koos illustratsioonidega sellest, kuidas see kala lõigatud on. Kuidas on puhastatud sparglit, et see poleks puine ning kuidas saadud soustile kohevus? Ma sirvin pea alati kõiki neid uhkeid ja värviliste piltidega albumeid ning mõtlen, kuidas autor rõõmsalt pihku muigab ja mõtleb – nonii, tehke järgi sodinokad…
Räimevormi või maamuna eest oskab mahetalu ettevõtlik perenaine turistilt juba ilma silma pilgutamata juristi eine hinda küsida, et see arvama ei hakkaks, nagu oleks ta maale sattunud. Liiga tihti on aga just see osa elamusest õrnaltöeldes nõrguke, mis puudutab pingutust enne tulemust. Toit näeb välja äge ja nende jaoks, kes söögilauas ilma telefoniga pildistamata olla ei oska, lausa inspireeriv, aga.. seegi ei ole alati nii. Kõige kurvem selles olukorras on näha mõne maitsetu toidudekaraatori ponnistust, peita koka kobakäpplik praak, tolmuste lillenuppude või tundmatute värviliste maltsadega. See kõik on omamoodi surnud ring. Hea ja ilusa tooraine hind on kõrge. Sealt ei saa lasta midagi raisku. Koledam ja kvaliteedilt nõrgem osa köögikultuurist peidetakse millessegi, mis peaks justkui peen paistma. Et saaks küsida hinda, millest jaguks tooraine hinnatõusu kompensatsiooniks ja tegijale mingisugusekski tasuks pingutuse eest. Küll oleks ilus ja rõõmustav, kui suudaks kokku leppida, et ärme peida puudusi vaid teeme neist just väärtuse. Miks ma ei või oma külalistele öelda, et kõik ei saa võrdselt ühesuguses headuses forellitükki, sest forell pole vorst, et otsast lõikad ja iga ratas on eelmisega identne. Miks ma ei või restoranis tellida praadi, öeldes – tooge mulle see odavam tükk loomalihast ja öelge selle aus hind. Te ei pea toitu viguritega ilusamaks tegema, et see küsitud hinda väärt näiks.
Kurat kuidas mulle meeldib mu kodukandis asuva Haabneeme OKO kontseptsioon. Osa toitu serveeritakse nagu metroojaama kiirtoidu kärust, aga maitse on peajagu üle paljude udupeente soustipritsijate ja kotleti sisse lilleseadjate diletantlikust peenutsemisest. Mulle meeldib OKO pappkarbis eelroog selle aususe ja eheduse pärast. Ma tean miks meeldib. OKO mehed on seda nõrkemiseni harjutanud! Selle tulemuse ette on käinud hullumeelne pingutus. Mustvalgete, sulega ja tuššiga joonistatud ning tihedas kirjas tegutsemisjuhistega. Treenides, mitte klientide kulul.
Teenides – nagu selle sõna kadumakippuv tähendus emakeeles on. Ma teenin, tähendab sajale inimesele sajast, rahateenimist… kui ükski sajast, tunneb teenimise tähendust sellena, mis see on, ehk inimeste ja Jumala teenimist, oleme mõneks ajaks päästetud. Seepärast siis, hindangi oma elus vastupidiselt varasematele aastatele ja hoiakutele, hoopis pingutust. Olen vahetanud usku. Arvasin alati, justkui oleks tähtis üksnes tulemus. Aga see ongi ju seesama ilupiltidega kokaraamat, mitte kasulik käsiraamat. Pingutan nüüdsest ise ja palun pingutada ka teistel enda ümber. Ärme kulge kogu aeg, pigem pingutame!
Ära puhka niisama kullake, puhka täiega – pinguta, et su puhkus poleks mittemidagitegemine vaid mõnu mitte midagi teha.
Kui oma kaamoseaja rännakutelt tagasi ning pööripäv seljataga, kutsun sind kaasa! Teeme pingutusest naudingu, õpime, treenime, harjutame, kordame. Lihtsalt selleks, et tulla sellest ilusast võltspildist välja. Kui pildil on aurav kartulipuder, praesibula krõbedate rasvapisaratega silmas, teeme selgeks, kuidas see kõik just niisuguseks saab. Ei, me ei hakka tegema miljonendat eestikeelset kokaraamatut, sest enne saab planeedil Maa vesi otsa, kui kõik need retseptid mis kaante vahele pressitud, ükskord realiseeruvad. Me hakkame sööma kui meil on kõht tühi ja me ei viska kõhuääri või muud toitu minema, sest see ei ole nii ilus, et pildistada ja oma enesekesksust dekoreerida.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.