HAKUNA MATATA

Täna on üks neist hommikutest, kui saan üle pika aja oma ateljees läbi suurte akende hommikut nautida. Juua pärnaõie teed ning helduda palo santo viiruki inspireerivast aroomist.
Peatselt puhub mu näkku lennuki kuivatatud õhu lont ning sealt pääsedes, taas kõrbepäikeses kuumava emiraatide südasuvine õhk.
On minu “hakuna matata” sesoon, ehk rännuaeg, nagu Gailiti Toomas Nipernaadil. Ses mõttes on see rändamine sarnane, et kogun nagu Toomas, emotsioone ja ainest.
Jõudsin eile armsasse Eestisse. Silmapilguks, suudluseks ja särkide pesemiseks, et siis uuesti minna. Olin Tansaanias safaril ja käisin seiklesin Zanzibaril.
Zanzibariga on seotud üks lugu. Sain aastaid tagasi tuttavaks ja kohe peale seda ka heaks sõbraks, ühe mõnusa kamraadiga. See oli selline suvine asutuse suvepäevade “kammajaa” nagu need tavaliselt minema kipuvad. Me temaga ei viitsinud teistega koos, seda soojas suves, siidriumastena sportimist mängida ning ajasime niisama udu suust välja. Saime naerda, nii et silmad sillerdasid peas. Muude juttude vahele, sai sel korral pikitud üks uus mäng, mille nimetasime Zanzibariks. Teadmata isegi miks. Lihtsalt Zanzibar. Mäng seisnes selles, et üks ütles ühe numbri ja teine teise ning kelle number oli suurem, see võitis. See oli nii hoomamatult loll ajaviide, et muutus peaaegu et kohustuslikuks ka hilisematel aastatel. Tere asemel ütles üks alati mingi numbri ning teine käis välja enda oma. Vahel võitis üks, vahel teine. Kas me kunagi sellele kummalisele mängule nime andnud saarele Aafrika idarannikul ka jõuame, polnud me kindel kumbki, kuigi oleme suured musta mandri fännid.
Täna, värskelt peale Zanzibaril viibimist, julgen ma kindlalt öelda, et paremat nime oma süüdimatule ajaviitemängule, poleks olnud toona, kümmekond või rohkemgi aastat tagasi, võimalik välja mõelda. See brutaalselt barbaarne paabel, mis seal ees ootab, üllatas isegi mind, kes ma olen näinud igasugu ilmavigureid ja inimesi. Ütlen kohe etteruttavalt, et igal juhul ja esimese võimaluse tekkides, läheksin ma sinna uuesti. See saar, on nagu prantsuse auto, nii kuradi kole, et see ta hoopis ilusaks teeb. Mõistagi on saare käsitlematu kolklus medali üks ja turistidele müüdav pilt, medali teine pool.
Hakuna matata, ehk kohalik “dont worry be happy” või ka “inshallah” , mida külalistele laia naeratuse saatel öeldakse, selle medali üks ning vaesusest, lootusetusest ja murest räsitud tülpinud vedamikud, kes lihstalt kõikjal persetavad ning mossitades pähkleid krõbistavad, medali teine pool.
Kõik see pani mind mõtlema, kus kohas seal vahel, on see tegelik tegelikkus? Ma olen tänaseks üle tosina korra Aafrikat külastanud ning hakanud seda mannert tingimusteta armastama. Armastama seda tunnet, kui astun lennukist välja ning kuumus lööb näkku. Jumaldama seda tunnet, kui olen Cape Horni tipus ja näen pead kuklasse ajades ainult puhast sinist taevast, ilma lennukite suitsutriipudeta. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata…
Ma kasutan endistviisi ka sõna neeger, sest olen oma aafrika ekspeditsioonide jooksul õppinud ära terve trobikonna sõnu, mida nemad meie kohta ütlevad. Ma olen teinud iga kord selgeks, lausa uurinud, kas see sõna, millega nemad märgivad valge nahaga inimest, on nii- või naasuguse alatooniga? On nii- ja naasuguseid. On naljahõngulisi, on aupaklikke, on neutraalseid ja on iroonilisi. Ükski neist, enam kui paarikümnest sõnast, mida eri hõimud kasutavad, ei ole kantud vihast, vastikusest või vaenust. Nad lihtsalt ütlevad endi keskel oleva teist värvi nahaga mehe kohta, et see on “valge” nii nagu mina ütlen nendele “neeger”.
Käsi südamel ja Looja ees, julgen ma igaühele otsa vaadata ning vanduda, et ma ei kasuta seda sõna oma üleoleku, viha, vaenu või mistahes emotsiooni väljendamiseks. See, kui mistahes nahavärviga inimene, tunneb ennast halvasti või ebamugavalt, tuleneb hoopis muudest asjadest kui sellest, et auto kohta öeldakse auto, lusika kohta lusikas ning inimese kohta inimene, vajadusel koos määratlusega.
Sõiduauto, luksusauto, sportauto.
Supilusikas, dessertlusikas, puulusikas, hõbelusikas.
Inimene, mees, naine.
Neeger, asiaat, europiid, indiaanlane või mõni nende järglastest.
Kõik on hästi! Hakuna matata…
Olen sageli õrnalt hämmingus, kui mingi sinisukk hakkab seletama või uurima, et miks peab inimesele üldse mingi määratluse andma? Inimene on inimene, ütleb ta ja kõik. Väga õige! On ikka tegelikult ka või? Kui ma veel raadiot kuulasin, jäi mulle alati kriipivalt kõrva, kui mõni järgmine puust prillidega uue põlvkonna noorparteilasest sotsiaalküsimuste ekspert, rääkis hoolivusest ja tähelepanust. Küsides ise oma jutus korduvalt “mida teha vanade inimestega?” Nagu räägiks ladustamata plasttaarast või otstarbeta olmesodist.
Mis vahet on sellel narril nägudetegemise mängul, kes on hea ja kes paha, kui teisel on võimalus alati suurem number öelda kui esimesel pakkujal? Täpselt nagu “zanzibari” mängus… Arvan, et peatselt on käes aeg, kus sõnade “noor” ja “vana” eestikeelne kasutamine saab samuti parketikõlbulikkuse proovikiviks. Ei ma ei utreeri, mõtlen seda täiesti tõsiselt, sest needki pole ju midagi muud, kui hinnangud, aga teisele inimesele hinnangu andmine ei ole õilis ega ilus. Teisisõnu öeldes, on nii musta mandri ja mujal elavate neegrite suhtes ülbust ja üleolekut sajandeid väljendanud kõrgkodanlus ühes harimatu rassistidest pööbliga, viinudki maailma sinna, kus täna värisedes vastutusest vasakule vingerdatakse. Endast lugupidav neeger, asiaat ega europiid ei lase ennast lollitada mingitel sebijatel, kes räägivad kõigi jaoks jaguvast lõputust headusest üksnes seal, kus krabiseb raha.
Minu äsjalõppenud, selle hooaja esimesel aafrika ekspeditsioonil, juhtus lõbus lugu. Tulnud safarilt, pesin end tolmust puhtaks ning plaanisin vahetada enne õhtusööki riideid. Kui avasin oma lahti jäänud lukuga reisikoti, avastasin sealt ühe aafrika mustritega puuvillase lina. Kust see sinna sai ja miks, polnud mul aimugi. Tõstsin selle välja ja panin voodile, sest see ei olnud minu oma. Järgmisel päeval avastasin, et ühed minu lühikesed safaripüksid on jäljetult kadunud… Ei, ma ei mõtle, et keegi need varastas. Samuti ei kaotanud ma neid lihtsalt niisama, ära… neid ei olnud enam ja kusagilt oli tulnud kummaline ida-aafrika mustritega lina. Müstika, mõtlesin ma naerdes, sest ma ei jäänud millestki ilma. Vastupidi – ma sain jälle uue kogemuse ning olen selle eest südamest tänulik. Zanzibar ja Hakuna matata

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.