LIPS LÄBI

Ma ei tunne Londonit. Olen seal linnas mitu korda käinud ja nii päeval kui öösel ringi vaadanud, aga ega ma sellest linnast midagi ei tea. Umbes samasugune on minu teadmine ka Helsingist, Riiast või Peterburist. Ma ei ole “reisisell”, kes torkab nööpnõelu suure maakaardi sisse paikades, kus lennukirattad maad on puudutanud.
Igal oma. Minu jaoks on täpiks maakaardil koht, kus olen ärganud. Hommiku-, lõuna- ja õhtusööki söönud. Neid kohti on kogunenud omajagu, nagu ka aastaid, mis jäävad sünnist tänaseni. Ma ei ole käinud läbi viiendikkugi maailmast ja olen seda meelt, et järgmise kümnendi jooksul oma elus, saan ma palju reisida. Olen sedasi otsustanud.
Ma ei armasta kõrgust, aga jumaldan lendamist. Ma ei armasta inimmasse, aga jumaldan inimlikkust. Ma ei armasta tormamist, aga jumaldan kiirust.
Igaühele oma. Minu oma on minu oma.
Minu reisid, minu reisilood ja pildid. Minu inimesed, keda olen kohanud ja kohtan tulevikus. Mul on maailma eri paigus mõned sõbrad, kellega oleme saanud väga lähedaseks. Mehed, kellega järgmise kohtumise lootuses lahku minnes, on pisarad voolanud. Vennaarmastuse, siira hoolimise ja hinges hoitud jagamatute emotsioonide tulvas. Kui maakera peaks pooleks minema ja mina kodust igavesti kaugele jääma, siis need mehed võtavad mu kõhklemata oma katuse alla ja annavad leiba, veini ning lootust. Mina neile samuti, kui läheb vastupidi. See ongi ilmselt see, mille pärast olen selline, nagu olen. Armastatud ja vihatud.

Mul on sõpruse jaoks, täna ja juba aastaid, ainult üks reegel. Üksainus!
See on lihtne. Ma ei ole mitte kellegi sõber ega vaenlane raha pärast.

See reegel on mulle andnud ja minult võtnud. Omainimesi, lähedasi sõpru ja lihtsalt kamraade. Kõigile neile olen ma väga tänulik, selle õpetuse ja kõikide kogemuste eest. Ma ei ole olnud enamikule neist iial nii hea ja ustav, kui nemad minule. Olen mõelnud ainult endale, kandnud maske ja ulatanud sõbrakäe pigem saamiseks ja vastuvõtmiseks, kui andmiseks. Olen seda teinud nii enesestmõistetavalt ja veendumusega, et hakanud ise uskuma. Arvanud, et olen lahke annetaja ja helde heasoovija, olgu jõu või nõuandega. Tundnud end aastaid võimukana, kui olen raatsinud anda täpselt kümnendiku oma aastatulust kirikule. Nurkaaetuna ning haletsusväärsena, kui pole olnud isegi peenraha, et missa ajal korjandusel ära anda. Kinkinud õitseaegadel sünnipäevadeks autosid ja puhkenud nutma, kui senise elu kõige raskemal ajal, poolitasin oma viimase raha ja jagasin poegadele, kes tulid jõulupäeval korraks koju.
Nägin mitut inimest kaugenemas, kui elasin igast uksest saabastega tuppa astuja elu ning ei mõistnud, miks neil ei kõlba minuga šampanjat juua. Eemaldumist kohtasin ka teiste puhul, kes kaugenesid, kui hakkasin toidupoes madalamaid hindasid vaatama, et oma võimaluste piiresse jäävaga toime tulla.

Täna tunnen ma end õnnelikuna, sest olen vaba kohustusest, nimetada kedagi selleks, kes ta mulle tegelikult ei ole.
Mu hingevend ja lähedane sõber, aitas kord taibata, mis minuga varem toimus.
Nõrkus peitub ainult meie endi sees ja välismaailm tuleb meile seda peegeldama, ütles ta. Armastus on ainuke ravim, mis seda kõike tervendab ja võitlus, mis seda lõhub…
Niisiis on lips läbi.
Mis tähendab muide hoopis midagi muud, kui sa seni arvasid.
See on rituaal, millel on pikk ajalooline traditsioon. See on pilootide siseringi komme, minna oma esimesele iseseisvale lennule alati lipsuga, mis siis eduka maandumise järel kaaslaste poolt kääridega kohitsetakse.
Minu lips ei ole veel läbi ja ma ei kiirusta sugugi oma esimesele iseseisvale lennule. Ma tahan sellest enese jaoks tõelist ja unustamatut sündmust ning tean, et sel hetkel on minu kõrval kõik need, kes tunnevad mu üle siiralt vennalikku uhkust.
Mu sõbrad. Minule kallid inimesed. Ülejäänuid lihtsalt pole, sest neil pole seal hea olla. Inimene ent, peab olema seal, kus tal ON tõeliselt hea.
Kohas, kus ta saab aru, et targem on olla vait, kui öelda kellegi kohta, et tal on nüüd “lips läbi”. Džentelmenlikust siseringi rituaalist, ei ole ju vaeseke lihtsalt midagi kuulnudki.
Ma ei loe enam kordi, kui palju olen oma elus ületanud ekvaatorit. Ei, see lugemine ei ole sassi läinud. Sellel arvul ei ole enam lihtsalt mitte mingisugust tähtsaust. See ei tee mind ühe mehega võrreldes kõvemaks, sest teine on minust kordades rohkem ekvaatorit ületanud. Ma ei muretse, kui palju mul raha on, sest mul on kindlasti rohkem kui kümnetel miljonitel aga kümme miljonit korda vähem kui mõnel teisel.
Sõber, soovin sulle siit alates head treenimist! Ole hoolas, kuula ja pane kõike tähele. Hetkel, kui oled kokpitis SINA, on kõik kangid sinu käes. Sa tõused turvaliselt lendu ning maandud turvaliselt. Lased esimese lennu järel oma lipsu jupi võrra lühemaks lõigata, tangid siis ja lendad edasi. Taevasinas on su iluideaal ja värskes õhus su kõige peenem ja puhtam maitse. Armasta ennast!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.