Ma ei karda sind. Sa võid kus tahes netikommentaariumis, koos teiste omasuguste püksilasknutega, julgelt edasi kukkuda, nagu kogu see perekooli Kägude punt. Räusata ja ruiata rusikas püsti, end viikingiks või kelleks tahes pidades. Kanarind kummis ja maitsetu tribalisösserdis pleekinud õlavarrel.
Olla vulgaarne ja tõestada kogu oma rikkust kahte pange kokku tagudes ning riigi antud vabadel joomapühadel auto külge plastmassist trikoloore toppides.
Kuna ma sind ei karda, siis ei pea ma sind ka provotseerima ja silmipimestavalt homoseksuaalne välja paistma. Ma olen mina ja elan oma elu. Ma ei ole gei ja ma ei maga meestega. Nii ehk naa ei ole see lõppkokkuvõttes absoluutselt sinu asi, mida ükskõik kes teine inimene oma magamistoas teeb.
Räägin siia ühe vana loo:
See oli aastal 2008. Kümme aastat tagasi. Tulime naise ja poistega jõululaupäeva pereõhtusöögilt vanavanemate juurest. Oli korstnast tulevate suitsude ja jõuluvalgusest teistsuguse meeleoluga Merivälja. Mu kodutee tuleb üle Viimsi raudtee. Jalakäijad liiguvad kus tahavad ja tallavad omi radu. Nii oli ka sealt, raudteest üle, juba aastaid tallatud üks teerada. See tõi läbi sädelevate lumevaalude ning jõudis ühe halli puulaudisega maja juurde.
See maja on pikkade kitsaste akendega ning nende akende taga asus toonagi ShiShi sisustus- ja ruumikujundusateljee.
Selle maja akendes oli ka jõululaupäeva õhtul valgus. Kardinateta akendest paistvas valguses, säras sel õhtul midagi muinasjutulist. Ma ei ole enne seda kunagi vaadanud sisse võõrast aknast. Sel korral, astusin ma ligemale ja vaatasin. See oli kõrge ruum, mis oli otsast otsani täis säravat jõuluimet. Ehitud kuused, küünlad uhketel küünlajalgadel. Suured talvised lilleseaded, meeleolukates ja maitsekates anumates. Vaatasin koos oma väikeste poegadega sisse. Olime sõnatud – see oli nii imeilus, et mitte midagi ei osanud ütelda.
Ma koputasin aknale. Kusagilt ruumist tuli nähtavale noor tütarlaps. Tema taga ka üks noormees ja siis veel paar inimest. Nad näitasid lahkelt naeratades, et tuleksime ukse juurde, teispool maja. Läksime ja meile avati uks, kust paiskus vastu soe valgus, naeratavad inimesed ning kõik juba kirjeldatud kirjelamatu. Soovisime häid jõule ning ütlesime, et palume vabandust, ei saanud lihtsalt sisse vaatamata mööda minna, nii ilus oli. Teine maailm.
Tundsin end sellel hetkel nagu laps. Sama vana nagu poisid sel ajal. Me istusime, hetkeks. Meile täiskasvanutele pakuti šampanjat, lastele sooja kakaod ning kuulati helgelt, kuidas ma oma vaimustusest tasapisi toibuda püüdsin. See ShiShi maailm oli muinasjutumaailm.
Ma tean ja tunnen Taivot ja Marti, kes kogu seda maailma on pikka aega loonud. Me ei ole mingid suured sõbrad. Oleme head tuttavad ja teretame kui trehvame kusagil seltskonnas. Need kaks meest on minu silmis olnud alati head kunstnikud. Hea maitse, suurepärase stiilitunnetuse ning selle kõige juures sillerdava ärivaistuga. Kuulumata nende lähiringi, ei ole mul olnud au külastada nende linna- või suvekodu. Nende lähemad sõbrad, keda on kutsutud ja keda on palju, nii mehi kui naisi, väga armsaid inimesi, on rääkinud neist elamistest ülivõrdes. Millise lihtsuse, tipptasemel väärtdisaini elegantsi ja piiritu hoole ning töökusega, on see maailma loodud. Ma usun seda. See on väga äge.
Ma astun täna suure sammu ja ütlen selle kartmata välja. Taivo ja Mardi kaitseks. Mul on kahju, et Eesti on teiste riikide sabas, siiske ninaga ja kuulekalt, püüdmas seadustada ja sättida nende kahe ja veel sadade naiste ja meeste elu mingi olematu ühiskondliku moraali ja lodeva poliitilise porduelu imidži parandamiseks. Teha sellest poliitiline, ühiskondlik või propagandistlik kuldvõtmeke, tegelikult üksnes oma karjäärile mõeldes, on piinlik.
Sada aastat tagasi pröökasid pastorid Ameerika külakirikute altaritest, et abielu neegriga on juba Piiblis kuulutatud patuks ja karistatavaks paheks. Miks sa arvad, kange macho ja maailmapäästja, et sinust, veelvähem kui saja aasta pärast, sama pentsiku ajaloolise totrusena ei räägita? Meest kes hoidus uskumast, et õun peabki puu otsast alla kukkuma kord, sest Looja on loonud maailma muutuvana, täienevana ja omasuudu olevana.
Tead, ma usun, et nii nagu sinu jõululauas, kus istub pere koos ja hoolib kõikidest traditsioonidest ning headest tavadest, kasvavad lapsed ka Taivo ja Mardi või kelle tahes ilusas kodus. Kodu ja kodutunne on lapsele tähtis. Selle loovad inimesed, sellised nagu Jumal nemad loonud on.
Enne kui kivi haarad või lihtsalt röökima kukud, vasta minu otsekohesele küsimusele. Ma küsin sinult otse – sinu sõnadega ja tahan, et sa vastad ausalt!
Kui sina mees, peale päevatööd oma magamistoas teki all naisele ähkides selga ronid, kas sa kutsud oma lapsed seda pealt vaatama?
Miks sa siis arvad, et seda teevad geid…
HANNES VÕRNO 