PEREKOOL

Tänaseks on sellest ajast palju vett merre voolanud. Üle kahekümne aasta! Olin valmistumas esmakordselt isaks saama ning omandasin õhinaga kõike, mis selle elusündmusega seondus. Käisime naisega “kolmekesi” ka Keskhaigla sünnitusosakonnas, kus viidi läbi perekooli õpet tulevastele lapsevanematele. See oli väga tore, õpetlik ja kasulik kogemus. Õppisime sünnituse kulgu, mis mille eel ja järel käib. Millised on tähelepanu väärivad nüansid ning kuidas olla terve lapsevanem. Õppisime sünnituse esmaabi ning ühishingamist. See lähendas, lõi hea kindla tunde ning oli vajalik kogu ülejäänud eluks.
Olen olnud oma kahe kalli poja sünni juures ning osanud nii oma naist kui lapsi sünnituse juures aidata. Need on olnud väga võimsad emotsioonid. Sealt ongi mulle jäänud meelde niisugune instants, nagu perekool. Lugupidamist ja tunnustamist vääriv ning väga eluline ning oluline, terve ja elurõõmsa pere loomisel. Olen kõiki meditsiini- ja haridustöötajaid austanud terve elu ning teen seda ka tulevikus tingimusteta. Nende inimeste panus, läbi kutsumuse, kutseoskuste ja kohusetundlikkuse, kogu ühiskonna toimimises ja edasikestmises, on selge seletamattagi.
Mõni aasta tagasi, ütles üks lähedane sõber, et tema jaoks on saanud väljakannatamatuks, samanimelise netikeskkonna jututuba. Perekool. Ma ei loe internetis kommenteerijate arvamusi juba aastaid ning seepärast tundus see pigem siiski piisk, üldises tasapaksus ja mingit huvi ei pakkunud. Hiljuti, taas läbi tuttavate, kuulsin, et näitlejanna Marika Korolev, oli läbi kohtu saanud õiguse, kahjunõude esitamiseks, anonüümsete ning solvavate kommentaaride postitajate üle Perekoolis. Imetlen, õigemini imestan, et Marika selle teekonna ette võtta viitsis. Kunagi, kui metallikuningas Robert Lepiksonilt varastati auto, ei soovinud ta sellesse enam peale auto pättidelt kätte saamist, sissegi istuda ning polegi tähtis, kuidas see lugu lõppes, igatahes oli Marika väga ennastsalgav. Milleks otsida inimest, kes nagu varas, su nime sopaga määrib või labase mölisemisega anonüümselt haavata püüab? Olen seda paaril korral teinud. See on olnud suhtlemine kõige madalama ja haletsusväärsema seltskonnaga maailmas. Need tegelased on valdavalt “eluülikooli” haridusega. Nad töötavad teenistuja või ametnikuna madalapalgalisel ent stabiilsel riigitööl. Nad on looduse poolt vähese heldusega välimuses ning mõistmisvõimelt lihtsalt nürid ninatargad. Nende kogu info ümberringi toimuva kohta tuleb end meelelahutusportaalideks nimetavate pläustpostituste kanalitest. Neid häirib, et neid tähele ei panda ja seepärast on nad laia ühiskondliku sotsiaalse ebavõrdsuse keskkihi “eestkõnelejad”.
Nii, nagu Üllar Saaremäe filigraanselt kehastatud metsaelanik “Seenelkäigu” filmis, arvavad nad, et “tuntud inimesed” saavad mingisuguses erikaupluses tasuta sisseoste teha ning telemaja puhvetis tasuta süüa. Neil on oma hierarhia. Oma niinimetatud tippudega, kes töötavad mingis riigiasutuses või eraettevõttes, igapäevaselt laua taga istudes ning töötegemise nägu tehes.
Mäletan, kui käisime 2008 aastal letosvetiga Eurovisioonil, oli sõber Toomas Luhats väga löödud, sellest kõigest. Mul õnnestus toona oma häid tutvusi seal kus tarvis, ära kasutades, kiiresti välja uurida, kust need üdini vihkavad ja madala hinnanguga inimese postitatud kraaksatused pärit on, mis Tommi kohta käisid. Ei mingit üllatust. Kolleeg ETV-st… Oma maja inimene! Staažikas ja lugupeetud inimene, kolleegide silmis.
Sealt alates olengi lõpetanud selle varjumaailma eksistentsi olemasolu tunnistamise. Viimati, seda paratamatult uudisvoona Face Bookis peale tulevana, kui käis EOK presidendikampaania, blokeerisin kõik inimesed, kellel vaikimise asemel midagi alandavat, ülbet, mageiroonilist või lihtsalt kohaloleku märgiks, mögiseda oli. Neid sai vist oma mitusada, võibolla lausa tuhat. Ma olen neile kõikidele andestanud, aga ma ei unusta. Ma ei võta neilt blokeeringut maha ja ma ei tea, kas nad elavad või on surnud, sest ma ajalehti ei loe ja “kalmupeeglit” selle tagaotsast ei uuri.
Praegu, neist siin Korolevi loo valguses, kirjutades, tuleb ausaltöeldes oksendada tahtmise soov. Las see kõik jääb ja on, sest see ei ole minu elu enam.
Olen viinakuu alguse ja ühe aastapäeva möödumisel, saatnud siira vabanduse ja palve andeks anda, nii Hannes Hansole ja tema pisiperele, kui presidendi kantseleile “Orissaare seenelise” eest.
Ma väsisin selle aasta varakevadel vihkamast.
Otsustasin elada edasi teise inimesena ja see on hoopis teine elu. See ei ole olnud raske, sest ma ei loe mida ühed kirjutavad ja teised sellest arvavad. Mul on vabadus teada, et perekool on tänuväärne ja väga vajalik õppeklass, mitte kamp karistada saanud kommenteerijaid.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.