Meil on viimastel rahvaloenduse andmetel viiskümmend seitse miljonit elanikku.
Makse maksab sellest viis miljonit.
Sedasi vastas mu aafriklasest sõber mu küsimusele, kuhu on Lõuna Aafrika Vabariik viimase kümne aastaga liikunud.
Õigupoolest näitab seesama number ka riigis täna elavate valgete vähemuse suhtarvu kogu elanikkonnast.
Johannesburgis ja Pretorias on kiirteede ääres ristmike ja mahapöörete juures suured hoiatusmärgid, mis ütlevad need paigad röövkallaletungide poolest ohtlikud olevat. Ja need ongi ohtlikud kohad. Seal lendab korraks peatunud auto juurde jõuk kapuutsidega nägu varjavaid ja relvadega vehkivaid noori mehi. Jätavad peaasjalikult noored emad, koos väikeste lastega, külmavereliselt kiirtee äärde paanikas nutma ning kaovad koos autoga. Mis paar tundi hiljem kusagil slummis narkotsi vastu vahetatakse või lõbu pärast maha põletatakse.
“Taksomaffia” tähendab Johannesburgis seda, et kui klient istub keskpäeval, kesklinnas hotelli ees “uuberisse”, kistakse ta sealt jõuga välja, nagu kalts. Tõmmatakse asfaldile näoli koos tema pagasiga ning saadetakse “uuber” koos valju sõimuga minema. Sa pead sõitma meie taksoga mzungu*
*valge mees
Kuigi ma olen oma lähematelt tuttavatelt ja sõpradelt palunud, et nad ei saadaks mulle Eesti “sündmustest” linke, pilte ja videoklippe, tuli täna siiski üks selline.
Kui ma peaksin seda oma välismaalastest sõpradele seletama, siis ma kirjeldaks seda umbes nii:
Ühel päeval otsustas seltskond mehi, et nad reserveerivad oma sõpruskonnale ühe ürituse läbiviimiseks jõusaali. Jah – just jõusaali. Nad panevad end sellele vastavalt, kes kuidas riidesse ning teevad kohale jõudes nägu, nagu oleks nad kõik vanad kalad. Nagu jõusaalis ikka, astub ka siin ringi igasugu paabulinde. On ka täiesti tavalis sportlikke selle ja on ka neid, kes sporti isegi televiisorist ei vaata. Kogu see kolin ja “pumpamine” on suuresti selleks, et hoida kuumana teemat, millega võiks kütta tervet Mustamäge, kui talveperiood pihta hakkab.
Sealsamas justkui ära unustades, et varsti pea kuus protsenti kogu maailma rahvastikust, täna rändabki. Otsides endile paremat paika elamiseks. Parem paik on lihtsalt see, kus võimalikult vähe tegema peab, et võimalikult palju saada. Millest siin nii keeruline aru on saada? Sajad tuhanded inimesed, kellel on kõrimulguni oma sünnimaade poliitikute ja riigipeade parasiitlusest ja arrogantsest laiamisest, pagevad mujale, lootuses leida õnn ja paradiis. Lootus leida mõistmist, sest kesse ikka külalisega halvasti käitub? See on inimlik, et inimene ootabki inimväärset kohtlemist.
Miskipärast ilmub sinna jõusaali äkki punt tegelasi, kelle näkku on suurte tähtedega kirjutatud “ma põlgan sind hingepõhjani harimatu lollpea, kes sa siin võimled ja mitte millestki aru ei saa”. Nende tegelaste tuleku põhjus on kaheti seletatav. Kindlasti on see lihtsalt soov samuti “rinda, reit või selga teha” kuid varjatud mõte on siiski kohal olla, et näha, kas uustulnukad julguseproovile vastu peavad või mitte. Nii lendabki kokkulepitud hetkel nemetšekina sisse vibalik intellektuaal, kes kohalolijate käest napilt ilma lõuga saamata pääseb, kuna asub tõstma mitte kange nagu teised, vaid jõumasinaid endid. Hakkab niiöelda jõusaali ringi sättima.
Kes iganes kehitab nüüd õlgu ja mõtleb, mis jura see on? Just nii ma tahangi ise küsida – mis jura see on?
Me näeme oma riigi pealinnas, parlamendi väljakul, endast nii välja viidud inimesi, et siit edasi jääb veel paar loetud sammu riigikorra kokkuvarisemiseni.
Ma ei tolereeri olukorda, kus mistahes poliitiline jõud, võtab kätte ja lihtsalt kütab pikkade puudega vana pottahju nii et terve tuba on suitsu täis. Mees, kes ütleb vali mind, mina peatan kahe viimase sajandi suurima rahvaste rände, on sama loll nagu mees, kes lubab Vaikse ookeani vee magedaks muuta. Ära küsi rahvaga kohtumisel – kas te tahate nii- või naasugust poliitikat. See jutt ei kõlba koera kaussigi mitte, sest sellel puudub puude reaalse eluga.
Küsi parem rahvaga kohtudes seda, mida saab ta enese, oma lähedaste, oma kodu, vara ja tervise kaitseks selles paratamatus tulevikus teha?
Ma ei räägi sellest, et Eesti kodud on nagu Aafrika kodud, kõrge plangu ja elektrikarjusega selle harjal. Ma ei vii juttu sellele, et sportlaskmine ja pesapall saavad peatselt nii populaarseks, et varjutavad varsti nii Kelly Sildaru kui Kristina Šmiguni saavutused. Lasnamäe keldrites asuvates jõusaalides ei mängita juba ammu paabiulinde, vaid treenitakse pühendunult, enese ja oma au kaitsmiseks. Ida-Virumaa lasketiirudes ei käi noored naised kreppsellikud seljas lõbusat prosseccomullilist tüdrukuteõhtut veetmas. Ka mitte pumppüssi pardihuultega selfit tegemas. Seal harjutatakse praktilist laskeoskust ning relvade käsitsemist.
Millal jõuab ometi inimestele kohale, et poliitikas on tänaseks juba päästmatult palju neid, kellele rahvasaadiku “töö” ongi elu ja surma küsimus. Neile, kellel pole mingit sisemist ega välist valu selle pärast, mis toimub praegu maailmas, vaid keda huvitab üksnes ta enda väljavaade sellest aina umbsemaks muutuvas loomavagunis.
Nad ei taha tegelikult võtta isegi reaalselt võimu, sest mugavam on ilma otsese vastutuseta niisma möliseda ja raha saada.
Kas Sina tead kedagi nimetada, kes hakkavad parlamendis maksumaksja raha eest poliitikuid kehastama, kui täitub Eesti rahva suurim soov ning EKRE tuleb järgmistel valimistel võimule? Kellest saavad esinumbrite asendusliikmed, kui Helmed, Põlluaas ja Madisson hakkavad Stenbockis rokkima? Keegi neist, kes röögib miitingul roppusi ja lööb käpuli maha tõmmatud kaasinimest jalaga?
Kui ma nägin rahvuslippu käes hoidvat inimest hullunult sõimamas, tundsin korraks kahetsust, et pronksiöö lihtsalt laamendamisega piirdus ning ei selekteerinud välja mehi, kes kannavad lippu väärikusega või lihtsalt lehvitamiseks, nagu paabulind…
Olen eestlane, patrioot ja mees ning kandnud riigipühadel liputoimkonnas Eesti riigilippu palju kordi. Mulle on valus, vaadata et meie rahvuslipp õlal, täna inimest jalaga lüüakse. See on nii jälk, et pole sõnu.
Kui me omal ajal riigilipu liputoimkonna ohvitseridega arutasime, et mis siis saab, kui rahva seast tormab keegi ja ründab Eesti riigilippu, vastas mu kamraad, saateohvitser väga lühidalt. “Mul on mõõk, ma tapan ta ära…”
HANNES VÕRNO 