NÄLG

Meie kallis Klaus lahkus
Selline sõnum tuli mõned aastad tagasi, piiksatusega minu sagivasse pealelõunasse. Ma teadsin, et praegu ei ole õige hetk emale helistada. Me kumbki ei saaks hästi rääkida. Mitte et ei saaks sõnu suust, aga nii nagu ilus naine ei leia peole minnes, mida selga panna, ei leia sügavad tunded vahel sõnu, et välja tulla. Üks sellistest on tunne, mis tuleb koos teatega kellegi lahkumisest.
Klaus oli suur mustakarvaline njuufa. Väikese teemantikujulise valge tähniga rinnakul. Seepärast oli ka tema “kodanikunimi” mitte Klaus, nagu mu poisid ta tillukese kutsikana ristisid, vaid Sisyrel Diamond in Black.
Kunagi ma võtan kätte muuseas ja kirjutan nendest kenneli nimedest veidi pikemalt.
Ma ei ole vist varem nii kiirelt ja argiselt, kainelt ja konkreetselt tegutsenud kui siis.
Otsustasin, et mu vanematel on koduloomade vastu nii suur kiindumus, et tuleb võtta uus koer. Ema oli sellele vastu, kuna kõik oli veel nii värske, valus ja lohutamatu. Nii võtsingi ühendust noore koeraperenaisega, kes tegelenud terve elu, lausa veenuseni ja tagasi, pühendunult koerte kasvatuse ja nende eest hoolitsemisega. Palusin, et järgmisel aastal sündiva pesakonna seast, üks poiss minule reserveeritaks.
Esimene küsimus oli ootuspärane. Kas sul on varem koer olnud?
Äsja lahkus. Seepärast plaanimegi järgmisel aastal kutsikat.
“Koera leinast saab üle ainult uue kutsikaga” ütles Britta ning kutsus “lihtsalt vaatama”, parasjagu võõrutamise lõppfaasis olevat labradoripesakonda.
Sõitsime pojaga kohale ning olime teel autos kokku leppinud, et mingit härdust ja muigutamist ei ole. Kutsikad on kõik armsad, lõhnast kuni urinani, nii et see, võtab isegi põllukivil hinge värisema. Oleme asjalikud ja vaatame, kuidas sisetunne ütleb.
Ma oleksin pidanud teadma, et mu poeg on ju jäägitu loomaarmastaja sünnist saati ning see kokkulepe on eos liivale kirjutatud.
Nii läkski.
Kes teab seda tunnet, kui seisad koerapesas ja kutsikad su jalgade ümber toterdavad, aimavad. Mina tahtsin võtta vähemalt kaks kutsikat, Luukas oli valmis võtma kõik kaheksa.
Võibolla oli neid rohkem võibolla vähem, liiga palju oli seda kõike igal juhul.
Diego, õnneks niisugune nimi seisis ka kenneli passis oli kutsikas, keda Jumal meile juhatas. Diego Maradona muide.
Kutsikal oli kaelas helesinine pehmest lõngast tunnus, et teistega mitte segamini minna. Minule meeldis ka rohelise ja pruuni lõngaga ning kollase ja oranži lõngaga ja… Omavahel öeldes oli kogu see pesakond üks õnnepisarateni südantliigutav koerapere.
Diego uude koju jõudes, oli temast nii palju rõõmu kui siirast lohutust. Klausi portreepilt oli vanematekodu klaveril ja küünal selle kõrval põles mitmendat päeva. Diego mõistis oma missiooni ilmselt jumaliku juhatuse läbi kohe uksest tuppa tulles. Temast sai kahe eaka inimese, armastatud, pruun ja pehme koerabeebi.
Labrador on koeratõug, kellel puudub agressiivsus geneetriliselt. Ta on truu ja ennastohverdav teenistuskoer ning valmis kõigeks, et täita üht oma peaeesmärki elus – süüa. Sest kui Jumal lõi labradori, sündis siia maailma ka aplus, õgimine ja täitmatu söögiisu.
Mu sõbra labrador, on kord isegi maooperatsioonil käinud, sest maal sugulaste juures grillipeol olles, hiilis ta vaikselt sigalasse ja sõi ennast pekinägude jõusöödast ümaraks nagu Saku Lätte veepaak.
Ema on mul õpetaja ja väga põhimõttekindel naine. Seepärast on Diego päevane toiduportsion välja mõõdetud alates kutsikapõlvest. See on täpselt niipalju kuivkrõbunaid, juurvilju, muna ning koeramaiust kui vajalik, et koer oleks terve ja rõõmus.
Ma ei pea end kusagilt otsast koeratargaks või asjatundjaks nende kasvatamise alal. Olen näinud kõrvalt, kuidas Diego on saanud oma kasvatuse. Selle “makarenko meetodi” rakendamine tema sirgumisel, on rajanud tõeliselt sädeleva distsipliini. Ta on väga heas füüsilises vormis ning tema kuulekusega võiks tõenäoliselt sõjakooli kadetiks saada.
Kuidas ta teil nii heas vormis on?
Seda on küsinud mitu mõnusat koerasõpra, kellega jalutamas käies oleme kohtunud. Vastus on lihtne – see koer peab IGA oma suutäie välja teenima! Toit ei ole koera sotsiaalne teraapia või teeseldud truuduse vineerist võti. Niisamuti nagu ettekujutus sellest, et koer tahab joosta. Koer tahab ajule tegevust, tema ei ole nagu inimene, kes leiab, et loll olla ei ole ju piinlik, kui sul on treenitud ja ilus tagumik. Koerad õnneks veel nii ei mõtle. Pane koer karuselli kõrvale istuma ning iga meetri taha uus lõhn ja ta istub õndsalt nagu spordisõbrast pereisa, terve päeva teleka ees, et vaadata kuidas miljonärid end ühe jalkapalli pärast hingetuks jooksevad.
Koer naudib ja neelab infot nagu ablas inimene toitu. Tema instinktiivselt talitav keha kutsungina tunnetab seda, ning täpselt nagu inimene, paneb ta millelegi, mis teda “puudutab” oma “like”-i. Teisisõnu tõstab korraks jalga või emaslooma puhul, vajub hetkeks kägarlamangu algveerandisse. Jalutuskäigul, pika rihma otsas oma telefoni näppivat pereemeest järele vedades, sahmib ka tema tõtakal ja süvenemata moel, teiste jäetud postitustesse. “Laigib” ja sibab edasi.
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui väga ma loomi armastan. See on natuke nagu vendlus või midagi seesugust. Olles mõned aastad tagasi jäänud üksinda, kaotanud kogu oma pere, jäi minuga mu masendavat saatust jagama vaid mu kass. Öeldakse, et kass on kodu loom. See aeg minevikus, õpetas mind väga sügavalt loomade tundeid austama ning nendesse lugupidamisega suhtuma. Loomadega vestlema, mitte lihtsalt toitma ja omama. Loobusin jahipidamisestki seepärast.
See on õppetund. Väga hea õppetund, mõistmaks – mis asi on nälg.
Igasugune nälg, mitte lihtsalt söömataolek või tühi kõht.
Nälg jagada ja loovutada.
Nälg kinkida elu, luua ja armastada.
Nälg tunda tänu ning nälg olla inimene.
Seda meile loomad ongi õpetama tulnud, aga meie lihtsalt sööme nad ära, sest meil on seesama mure mis labradoril. Pidev nälg