ORGASM

Olen end nüüd sedavõrd palju hindama õppinud ja oma elust lugu pidama hakanud, et ei kavatsegi vaadata tagasi ning midagi kahetseda.
Endale etteheiteid teha. Mina Elan Täna.

Kogen viimastel päevadel ääretult tugevalt, väga suurt ja uut tunnet.
See algas mõned päevad tagasi ning selle kõik, võiks kokku võtta märksõnaga taassünd.
Sain nimelt kogeda midagi seesugust, mida otsijale leida antakse, kui ta oskab olla vaba ja otsimata. Minna lastes ning juhtuda lubades. Minnes, surres ning uuena sündides.
See oli 7×7 aastat elatud tsükli kokkuvõte nagu kroonikafilm unikaalsete arhiivikaadritega. Kaadritega, mida taastada püüdes vaid kord nähakse ning siis nad kadunud ongi. See neist piltidest nii unikaalsed teebki.
Ma olin naise süda.
Tundsin armastust, iha, andumist ja vastuvõtmist.
Kogesin seda, mida tunneb naine, kui ta on mehega.
Armatsemas. Ei, pigem lausa kokku sulamas. Seda kuidas mees püüab ja kuidas see naise kehale midagi ei anna. Seda, kuidas pole niipaljukestki jaksu, et meest veidigi suunata. Seda ühte millimeetrit kusagil, mida mees ei saagi teada ega tunda. Kuid minus tekitab see nii suure puudusetunde nagu vibratsioonis kumisev tiibeti kauss, mille serva mööda aegapidi pulka ringi keerutatakse.
Kogesin seda ihus rapsivat ihast ja seletamatut naisenergiat, mis kuumava laavajoana kisades, hoiab ärkvel selle hetke kõige olulisemaid. Küpseid munarakke. Peas vasardamas soov, et tema, see tähendab ma ise, mehena veel ei lõpetaks. Olin nii tugevalt kohal, et sain pisidetailideni kogeda kõike naises toimuvat. Varbaotsest kuni sõrmede siruulatuseni. Need olid selged pildid, raamatust, mida veel avaldatud ei ole, aga mida paljud lugenud või vähemalt lehitsenud on.
Tundsin kuidas tunneb naine, kui mees saab “valmis” ning seda, mis naises edasi toimub. See maitses nagu hirm, mida tunneb kuumaks köetud ääsitules raud, mille sepp karastamiseks susinal külma vette pistab. See oli äng vajuda vastu tahtmist madalaks ja kokku nagu valel hetkel ahjust võetud suflee. Palve, et mu keha ehk veel ise enesele midagi korda suudab saata. Iha, et see vähemalt minu sees veel kestaks, kuigi see tunne on õõnes ja õhupuuduse maitsega. Need olid väga selged ja mehe käelaba suurused märgid naisekehal, kus jäi puudutus puudu. Kui see sealt ka korra üle libises, oli selles kas liigne jõud või vastupidi, vaevutuntav hädisus. See keha oli mehe alt läbi käinud, aga polnud tundnud Meest. Ta oli sillana üle kuristiku kaardudes, nõus kõike kandma. Nii meeletu jõud oli selles, et polnud mingit tõrget mõista, miks ämblikuemand peale seda kõike parneri ära sööb. Nii neetult pooleli ei saa maailm jääda. Nii ei saa mitte miski lõppeda, sest see tundub kaosena. Tunnet, kuidas naine peab tulema välja lõpetamata loomisprotsessist, ei elaks üle ükski mees.
Sain ses taassünniulmade enesetundmise õpitoas, osaks ka teisele kogemusele. Seda jadas, otsa eelmisele.
Mu keha naisena, oli alles suures keerises ja hakanud just tundma ahastusega leppimise surmajahedat paratamatust. Siis see äkki tuli. Nagu peaingli enda käed, mis tõstsid minus naisekeha teise asendisse. Ei, see polnud mingi käpardlik poosivahetus nagu pilkaselt pealiskaudses pornofilmis. See oli tiivasule kergusega nihutus. Siit jalga veidi põlvest kõverdades, sealt käega kaarduva nimme alla liikudes ning hoides. Kareda lõuaga naise kaela juures, ilma isegi õrnalt puudutamata, aga siiski kuuma juga tekitades. Kui lämbe ja niiske, kuid mis ometi nii taevalikult õhurikas. Miski selles ei olnud seotud puudusega. Millegi igatsemise või endale saadatahtmisega. Mees minus, käitus kuninglikult ja väärikalt, andes naisele minus, sel hetkel kogu kohalolu. Ta oli selle naisega, aga samal ajal valitses kogu maailma. Maailm lihtsalt ootas, sest naine vajas teda rohkem. See pani naeratama. See andis tunde, mida naine väärt on, kui mees teda tahab. Kindluse, et ta tahab ja mitte korraks haarata vaid jälle ja jälle, nagu ei oleks muud aega ega muid tegemisi maailmas olemaski. Millise jumaliku tunde sellele naisele tekitas aeg. Seda oli nii palju, et jagus hetkeks mõttele, et kas ma mitte polegi sündinud just selleks siin?
Kogesin seda, mida mees kunagi kogenud ei ole. Endasse elu vastuvõtmise energiat. Seda kuidas see nagu hiidlaine, midagi puutumata jätmata, tulvana kõigest üle ja läbi sõidab. Lõhkumata, aga kõik surnu eest paisates, et elul oleks ruumi tulla.
Hingest saab korraga hiidsuur zeppelin, mis seda kõike ülalt alla, sinivaala rahuga vaatab. Vaatab, kuidas keha, mis naisele elamiseks antud, nii kirjeldamatuid muutusi kogeda suudab. Nagu katedraal, mille kõikide lühtrite sajad küünlad korraga süttivad ja kustuvad ning sedasi sada korda sekundis. Ihurakud saavad korraga nii suurteks, et Jumal neid palja silmaga näeb ning terved alles jätab ja kõlbmatud kõrvaldab. See on suurim loomine, mida mees, naine ja Jumal koos teha saavad. Armastus.
2019 on minu jaoks juubeliaasta. Olen elanud 7×7 aastat mehena. Tulnud siia just seda kogema. Olema see, kes tegi mida ta tegi ja teeb mida teeb. Kahetsemata tehtut, häbenemata olnut ning ootamata seda, mida pole lootnud. Taassünd mehena, edasiminekuks kogemuste poole, mida valin, on ette kättesaadud kingitus.
Selleta oleks olnud võimalik liikuda edasi järgmise ristteeni ning mitte midagi poleks juhtunud.
Sellega aga, on võimalik lennata linnuna kõikide ristteede kohal ning valida mitte suunda – õige või vale, vaid valida kogemus. See või teine.
Armastusel on nii meeletu jõud, et seda isegi armastusega ei saa peatada.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.