TREND

Aina erakordsemad ja harvemad on minu jaoks hetked, kui teadlikult moega kokku puutun. Jaa jaa, ma tean, et moega on nagu internetiga. Püüad kõikidele selgeks teha, et sul ei ole sotsiaalmeedia kontot, menetled universumi tasakaalu ainult sularahas ja ei seo end igavusega jalust, et end siis onlinemeedias infokärestikku kukutada. Moega oleme me seotud kõik ja viimseni ning siin ei ole midagi vaielda. Isegi mittemoodne olla, on trendikas ja moeküsimus. Seega võtaks siin pinged maha, nagu väga sageli ütles vuntsi muiates mu kallis sõber Tarmo.

Nõnda on läinud iseenesestmõistetavaks ka see trend. Peaasjalikult karva- ja küünetarede ooteruumide lehelaudadele, ajatapuks trükitud läikivate lehtedega almanahhid. Need kõik räägivad vähemalt neljandiku osas mahust – moest.
Nii nagu Tarmo muigas, luban seda ka enesele, silmates mõne ninatarga enesekindlaid uduvesteid teemal sügis 2019 või kevad 2020. Millised mustrid ja mis kangad ning millistes toonides on niiöleda “tulekul”, et seda tähtsaks pidajad, paanikasse ei satuks.
Teeks õige väikese gallupi.
Küsin küsimuse ja annan kaks vastuse varianti.
Niisiis – Kes ütleb mis on moes ja määrab trendi?

A) Moekunstnikud, kes tunnetavad “seda” seitsmenda meelega ning annavad siis kangatööstustele ja suurtootjatele ette suunised, kuhu liikuda?

B) Tööstus, kes on sõltuv “sellest”, kui hea oli puuvilla, villa või nailonisak ning annavad trendiloojatele suuna, kuhu liikuda?

Viimasel ajal on silma jäänud, et üsna samasugune lugu nagu rõivamoes, on veel võimsamalt kinnistumas arhitektuuris.
Kes ei mäletaks Urbeli ja Peili valgete funkmajade buumi, mille varrukasse suud pühkiva isuga neelas palkamajade kokkutoksimine.
Oli alumiiniumi ja klaasivaevas kirglik armuaeg ning mõistagi tuli sinna otsa betooni siidi staatusesse tõusmine ehituskunstis.
Hetkel oleme rooste ja raua rammusas lummuses ning pole väga keeruline prognoosida, et peatselt ilmub rapidograafi liugleva joonega watmannile juba täiesti uus arhitektuur.
Räägime nagu mistahs moe puhul, ikka ja alati rütmidest ja vormidest. Enneolematusest, aga tegelikult – oleme me puudlid, niiske nina küpsisepuruga koos, mõne tootva tööstuse jalutusrihma otsas, nagu seni.
Niisiis on terasem, pea kuklas eksterjööre uudistades, mõelda mitte sellele, kui innovaatiline on arhitekt ja kui usaldav uuendusi vastu võtma on tellija. Mõelda tuleks hoopis sellele, kuidas ilu materialiseeritakse.
Moekunstnikud ette antud kangaist nagu koolilõpu kirjanditeemast kinni hoides pastakat imedes. Arhitektid aga ette antud piisonipruunist kärgtellisest või kollasest kunstmerevaigust, uut ja enneolematut loomas.
Mõistagi on siin jutt üksnes pret a porter’ st mitte haute couture’st. Üksikute eeslidujate või sabastolknejate punnitused on nagu moega ikka, enamasti liiga ekstreemsed. Neid siis vaadatakse heatahtliku üleolekuga nagu lits lombakat, peale kiiret halastusseksi.
Üks kirkam näide, samasse seina taotud naeltest ja sinna kaootiliselt riputatud trussadest on Tallinna Lennujaam. Nagu algklassi lapsele kleebitud kunstripsmed, turritavad tont teab kelle pohmellipuhangust plahvatanud ideena, ümber ilusamaks lennujaamaks peetud hoone, roostes rauarisust maitsetu “mood”.
Kunstiharidusega, kunstihuvilisena ja kunsti armastajana, on mul õigus vait olla. See, mis ühele meeldib või teisel ei meeldi, ei ole kunstis isegi mitte helveskaalus teema.
Teemaks pole seegi, et autor peaks vaevlema lollidele küsimustele vastamisega – mida te sellega öelda või kujutada tahtsite.
Mäletan, kui veerandsada aastat tagasi ühes Viru tänava majas suurt remonti tehti. Sellesse hoonesse tuli Baltmanni kauplus. Kaubamärk, mis vaatas hoogsa kaarega üle toonasest tänasest ja kvaliteet, mis oli otsaga kaugel homses.
Selle muinsusväärtusega maja elulugu, oli kirjutatud läbi kolme korruse kulgeva kitsa ja pimeda trepikoja. Korrused valatud ajal, kui vanu maju renoveeriti raudteerööbastest ja betoonist ning silikaattellistega. Korruste vahelaed olid valatud poolemeetriste vahedega rööbaste toele, mis omakorda hoidsid kinnikrohvitud suurte kruvidega kinni maja fassaadi, et see tänavale näoli ei kukuks.
Muinsuskaitse nõudis maja fassaadi säilimist, sisu osas võis tegutseda vabalt. Seni on meeles soliidsed insenerid, hea hariduse, piiritu kogemuse ning võimsa andega. Need mehed mõtleid välja, kuidas saada lahti vahekorruste funktsioonist, hoida püsti fassaadi. Kuidas saada majja valgus. Kuidas saada majja liikumisvabadus, sest sinna kavandati avar rõivakauplus koos funktsionaalsete laoruumidega. Sellesse majja projekteeriti monoliitbetoonist pöördtrepp, mis uhkelt allkorrusel paraadlikult ja väärika kaarega tõusis järgmisetele korrustele. See trepp puutus vaid ühes punktis fassaadiga, mida enne hoidis püsti kahe vahelae jagu raudliipritega känkarasse valatud betrooni.
Sai valgus, tuli õhk ja oli ime.
See kuidas insener ja ehitaja niimoodi loovad, oli mu esimene elamus enne kui kerkis KUMU uus hoone, mis on vaieldamatult mu lemmikehitis Eestis.
Mind pani neelatades vaatama, kui võimekas saab olla inimene, kes on vaba.
Vaba orjamentaliteedist ja pingest, teha asju mis on hetkel parketikõlbulik.
See keerdtrepiga loodud täiesti uus sisemus ühes vanas majas, mis ärkas ellu ja avanes. See kunstitempel, mis istus kui kaunis külaline lauda, tõmbamata enesele ekstravagantsusega tähelepanu.
Üks trepp ühes hoones ja moodne kunstimuuseum Kadriorus ei ole vaese mehe eluajal iseenesele loodud monumendid. Eestis on väga palju väga head arhitektuuri. On ka ilgelt sitta ja koledat ning mitte vähe.
See kõik näitab, kui oluline on vabadus ja sõltumatus.
Õpi, tänane ja homne poliitik!
Trend ei ole see mis on praegu või tuleb lähitulevikus. Trend on see, mis kunagi olnust alles jäi, et jälle tulla.
Kõik mis kaob teeb väärtuslikumale ruumi ning kui see mis tuleb, on lihtsalt moodne, kaob ta sama teed kust tuli.