SAAMAHIMU

See on täiesti kindel. Iga asi on alati millekski möödapääsmatu. Mäletan verisulis noorusest, millise vaimustusega ma kuulasin ja vaatasin Peeter Volkonski sõnalis-muusikalisi suurprojekte Tartu Levimuusikapäevadel.
Üks mu lemmikutest on tänaseni projekt Rosta Aknad ja Majakovski luuletuste interpretatsioon. Ilustamata andekuses sündinud progressiivne rockmuusika, mille geniaalsuse pealtnäha lihtsasse süütelukku, sobib ainult vürsti võti. Tahtmata kedagi solvata, sain ma mitmete teiste, Vanemuise laval esitatud teoste headusest, alles keskealisena aru. Lihtsalt arusaamatu tundus mulle nolgina, toonane levimuusikute lumm, põhjendada pikki juukseid, udupeente ja ülikeeruliste soolodega, mida mängiti muuseas samaaegselt. Kõik korraga ja kaua.
Ses Rosta Akende kontsertkavas oli lugu – “Kuulake” (P.Volkonski V.Majakovski)
On kolm Eesti lugu, mida kuulates mul alati “tibutagi” selga tuleb, see on üks neist kolmest.
Sellepärast, et mul tuleb alati meelde mu kallis sõber Tarmo, kes mängis Rosta Akendes klaverit. Toona levipäevdel, frakis, torukübaras ja sigar hambus, nagu nõukogude propaganda loodud kuvand kapitalistist – imperialistist.
Sellepärast, et mulle meeldib, kuidas kitarrivirtuoos Viktor Vassiljev mängis selle loo ravišankarlikud kitarripartiid.
Sellepärast, et ma tunnen seda kuulates kogu hingega, kuidas kõik muusikud seda lugu esitades, ise justkui lendu tõusevad. Öötaevasse. Tähtedega, millest loos juttu, kuumade sädemetena ühinevad ning meie keskel olnutega ja tähtedeks saanutega, taaskohtuvad.
Sellepärast, et selles Majakovski luuletuses, millest Volkonski tegi loo, mis pole lihtsalt lugu.
Selles on suurte Siberi jõgede kevadise jäämineku jõud. Tulv, mis hirmutavana nagu maa-ema elusooneks muutuvas jääkamakatega sängis, peatumatult hoogu kogub. Rebib enesega juurteni kaasa reiejämedusi kaski ning väikesi jõeäärseid vanu vene külasid, mille helesiniste aknaraamidega hütid, jäämasinas peeneks pilpapuruks rapitakse.
See, kuidas Peeter Volkonski seda laulu esitab, on nii võimsalt aus ja anuv, et emake loodus saab andeks. Sellegi et ta jäärinne terve külakoolimaja, koos klassitoas istuvate laste ja õpetajaga, igaveseks enesega Siberisse kaasa viib.
Ta anub meid härdalt ja lauldes – “kuulake… kui tähti kord süüdatakse, tähendab on seda kellelgi vaja”.
Selle loo ajal ei pea mitte midagi tegema.
Seda ta meilt palubki.
Ära tee mitte midagi – kõik on Sinu eest ja Sinu heaks juba valmis tehtud.
Nõnda kui kristlased kutsutakse sakramenti vastu võtma, sõnadega – tulge tallesöömaajale, sest kõik on valmis.
Jumal üksi palub inimest niimoodi.
Ta saadab ühele sõnad ja saja aasta pärast teisele meloodia, et öelda inimestele midagi nii lihtsat nagu “kuulake”.

Mõtlesin sellele, sest Kolmekuningapäev tõi nagu õue visatud kuused, kõikjale tänavatele inimeste pildid. Üle-elusuurused ja värvilised.
Läks lahti.
See käib nüüd kaks kuud järjest, minnes iga päevaga aina tülgastavamaks.
Mul on kaasosalisena õigus selle kohta nii öelda, sest olen kahel korral ise posterilt alla rahvale naeratanud. Esimest korda täpselt viisteist aastat tagasi, lubades korda ning teist korda aasta tagasi, loobumisega lubadustest.
Ei mina ise siis, ega ükski neist nägudest praegu ega tulevikuski, taha vähemat kui ainult võita. Kohta.
Rohkemaks pole ka neil nägudel julgust.
Õigem oleks öelda kuraasi. Ükski neist, ei ütle – “kuulake” sest sõnum on lihtsam ja seisneb hoopis muus.
“Vaata raisk ja jäta mu nimi ning naeratav nägu meelde”. Ma kummitan sind kaks kuud järjest. Pühin koerailma trotsides ja soolasopas seistes ning püüdlikult naeratades, foori punase tule taga su esitulesid. Kingin tikutoosi, kus on minu nimi peal. Hoian hinge kinni kui sõidan slummi kusehaisuses liftis isiklikult su koduukse taha oma näopildiga šokolaaditahvit tooma.
Käin seal kus vaja niimoodi riides nagu vaja, et näidata kui lähedal ma sulle olen. Tunnen hingesopis salaja rõõmu, et sa vaeseke ei tea poliitikast niipaljugi, et teha vahet kohaliku omavalutsuse ja riigikogu valmiste vahel.
Sa loll valid vallavanema maailmavaate järgi ja rahvasaadiku “õiglast rahajagamist” uskudes ning ausaltöelda on mul savi, sest teatrikuust alates olen mina seal, kus sinusuguse mured, alles nelja aasta pärast mulle ka taas “muret teevad”. Kui mul mune pole, luban lastele uusi mänguväljakuid, kuigi tean isegi, et tänapäeva laste mänguväljakud neile vabalt pihku ära mahuvad.

See ei ole tähtede süütamise aeg.
Pean silmas riigikogu valimisi. Viisteist aastat tagasi, kui olin ResPublica kandidaat ja liikusin enne valmisi ringi oma piirkonnas Lõuna-Eestis, küsiti väga otse – keda sa ise valiksid? Vastasin toona ja vastan ka täna niisamuti kui siis.
Kujuta end kuhugi kaugele Eestimaa nurka, kus ei ole enam riismeidki järel. Ei kunagistest küladest ega metsast. Ainult roopad lagedaks raiutud tühermaal ja kevadporisel maastikul puus rippuvad pruunid mädaõunad mahajäetud talukohtade kunagistes rohtaedades. Koolid, poed ja bussipeatused mälust kustutatud ning viimased raudteerelsid vanarauaks veetud.
Kujuta, et seal külas elab veel siiski ka mõni eideke. Kes kassi ja koeraga, kes üksi, sest nendegi pidamine on ülejõu käiv.
Kujuta ette, et selles külas elab imekombel veel kaks viie-kuuekümnendates meest. Üks mõistab veel kõiki maatöid ja oskab masinaid käima panna. Käib külakorda eidekestel abiks, sest nende omaksed ei pääse tulema.
Teine aga, on lihtsalt üks mõttetu töll. Kes iga päev oma toetuse või abiraha ning vana ema pisikese pensioni kaheliitrisest plastpudelist alla loputab. Solgihing ja prügisüda. Laisk ja rumal sitapea.
Kujuta ette, et on valimised ning ühel parteil, millisel iganes neist, ei ole “kohapeal” head ja tuntud või kohaliku tähtsusega meest võtta. Mõistagi tehakse ettepanek tublile mehele, onju!?
…
Siin Eesti probleem ongi!
Meie saamahimu! Me tahame alati paremat. Ka Riigikokku tahame me sellest plakatitel vastu vaatava seltskonna valikust paremat, ehk seda meest, kes tundub asjalik ja tubli, mitte seda “tölli”.
Mida me sellega saavutame? Aga selle mu kallid, et meie küladesse jäävadki ainult abiraha järgi kätt sirgelt hoida suutvad jobud ning kasutud lakekrantsid. Tublist töömehest, saab aga erakonna rinnamärgiga kuuerevääril, mõttetu kätt tõstev tropp, kelle virilaks kiskuv koduigatsus varsti kuluhüvitisega kaetakse. Korraliku kuusissetulekuga, milleks varem kulus ränki töötunde ja ei saanud kolmandikkugi sellest, kujuneb aga juba jaanipäevaks ülbet arrogantsi lubav enesega rahulolu.
Juba aprillis teab ta, kui magus on päriselt pudeliõlu, mida juukase esimesel kohtumisel valijaga, sest selle tšekid saab koos naise, poja ja äsjatekkinud armukese kütusearvetega Riigikogu raamatupidamisse viia.
Oh millised võimalused reisida, avanevad nagu imeväel ja lennukipiletid ning hotellivautšerid tuuakse otse ümbrikuga kabinetti lauale või noh, hea küll, fraktsiooni ruumis olevasse nimelisse postkasti. Väetisekasutuse uute väljavaadete nädalane seminar Šeišellidel on maaelukomisjonile ju lausa kohustuslik tripp in copore.
Mäletan elu esimest riigikaitsekomisjkoni koosolekut aastal 2003. Selle peateema oli – kuhu keegi sõita tahab, et tutvuda teiste riikide riigikaitsega. Mäletan, et mind vaadati nagu idiooti, kui ütlesin, et ma tahaksin alustada Eestist ja tuvuda me endi väeosadega.
Selles fraktsiooni saadiku nimelises postkastis on ka need kutsed, kus kutsutakse lihstalt maksumaksja raha eest sööma ja jooma.
Viisteist aastat tagasi, lubas silma kinni pigistav kodukorraseadus toimetada nii, et üks osa inimesi oli alati korraga kahes kohas, ehk tegelikult mitte kusagil. Riigikogus teati, et inimene on tähtsal volikogu koosolekul, sest ta on seal esimees. Volikogu juhatas aga linnavolikogu aseesimees, sest teati, et ta on parasjagu tähtsal Riigikogu nõupidamisel. Oli selline naine meil poliitikas, kes kandis seda ränka töökoormat ja “eestiaegse” naisteajakirja nime.

Kui tähti kord süüdatakse, tähendab seda on kellelegi vaja. Tähendab, keegi nimetab neid süljelärakaid pärliteks.

V.Majakovski/P.Volkonski