Veokid, mille buldaniga kaetud kastid olid inimesi täis tuubitud, sõitsid tasasel häälel, võimsate mootorite madala heliga kõiketeadvalt urisedes mööda kitsast metsateed. Neid krusasid oli umbes sadakond. Igal kastis mõnikümmend üksteise otsas kössitavat hirmunut.
Metsalagendikule jõudsid nad lootusetust täis kilavate silmadega, hirmunult ringi vaadates. Selle hirmu tuleva ees, tekitas rahulikult ootava timuka särasilmne ja helge, teeskluseta naeratus. Ta vaatas seda rahvahulka, nagu tippkoka abiline juurviljakorvitäit pestud porgandeid. Klobinaga, oma neitsilikus värskuses purustajasse valatatud, mille alt nisast, neoonoranž vitamiinirikka porgandimahlana peene joaga välja soriseda.
Männimetsa vaigutüünesse rahusse kuhtusid nii krusade suurte mootorite urin, kui hukkamisele toodute lootusemõtted. Kellelgi polnud ahelaid või köidikid. Kedagi ei oldud pekstud. Keegi ei kippunud pagema. See olnuks sama lootusetu, kui palved timukale, säästa hingeke, mis suudab oma süütust tõestada.
Oli metsik mõistmatus.
Selle suure massi keskel, sünnitas suurimat arusaamatust, üksikute pisarateta nutvates silmades peegelduv, viimane kohalejõudmine. Need teadsid täpselt ja kindlalt, miks nemad siin on.
Vähehaaval, tasapisi, hakati aina enam ja enam taipama.
Veel mitmed ja mitmed, hakkasid oma peas tajuma justkui mingit süüd, mida ei oska ei tagasi ega maha suruda. Mis tehtud see tehtud, eks tuleb saatusele vastu minna. Palju oli neid, kes ei saanud mitte millestki aru. Nad olid olnud kinnivõtmise hetkel need, kes esindavad statistikas seda kõige julmemat “valel ajal, vales kohas olnud” mõtlematuid uudishimulikke.
Loendamata massi hulgaks, võiks silma järgi öelda paartuhat elusat hinge. Mõnikümmend neist, väga enesekindlad ja uhked. Mõnisada eneseväärikad ja vaoshoitud. Mitusada ekkivat kõlupead, kes ei muutugi kunagi, sest nendeta poleks hädavajalikku lollpeade armeed. Paarsada õnnetut argpüksi, kes pelgavad kõike – iseenese nimest ja näost kuni miniatuursete sootunnusteni. Isegi mõnikümmend tulnukat, seisis moondunud oravanägudega, toimuvat piiksuva heliga skannerides.
Kõik nad olid määratud hävitamisele. Ühekaupa, kiire ja professionaalse liigutusega. Plaksatusena kõlava heliga, selle ilma ukselt uude saadetuna, vajusid nad nagu hein niidumasina vikati ees, alandudes maha. Ühtepidi. Pead siin, jalad sealpool. Nagu kõrred, vaaludes, mida kaarutaja keskpäevases päikeses peatselt pöörama peab tulema, et kaste sisse ja hallitus kallale ei tuleks.
Üks katse võib persse minna, selline massihukkamine oli aga lausa kaunis. Sellise valiku oli ise teinud iga viiimane, selles osalenu. Timukast tapale tooduni, olid kõik sellest ümbersünnist justkui lummatud ning isegi tänulikud oma uude koju jõudmise eest.
Ma olin otsustaja, kes selle halastuseta hukkamise kõrvale alternatiivi ei otsinud. Pole süüdlast, pole süüd. Pole häbistajat puudub häbi. Pole ülbitsejat, puudub ülbus. Pole lolli, puudub lollus. Pole ausat, puudub tõde. Pole märkajat, puudub tegelikkus. Pole ütlejat on vaikus.
Need paartuhat hukatut kadusidki maamunalt. Pehme sambla alla, nagu oli Põrgupõhja Juula suurim soov enne surma. Harva tikkus mõni üksik hiljem kusagil kummitusena pead tõstma. Vaatasin teda kui teisest ilmast tagasisaadetut. Kehitasin üksnes muiates õlgu. Minu karistuse olid nad juba saanud. Mina olin nad hukanud ja kõik edasine ning muu ei puutunud minusse. Teadmine, et ei kao kuhugi ei timukas ega mets, kus tappa, tundus olevat kätte toonud suure rahu.
Ma sain iga kell, nagu trammijuht avab peatuses uksed, vajutada nuppu ning järgmine pea veeres nagu sillutisele kukkunud granaatõun, kesksuvisel turuväljakul.
…
Tean lugu mehest, kes suutis oma lapepõlves kannatatud hirmud ja valud, pärast teraapiaseanssi imepeenikeste kivikestena endast välja kusta. Täiesti terve mehena teekonda jätkata. Selles ei ole midagi imekspandavat ega ebaloomulikku.
Sellest inspireerituna ja endast läbi läinuna, nagu tähtsa kirja tooja mõnes filmis, teab täpelt millise ukse taga istub õige adressaat, otsustasin selle nüüd ringi teha.
Ma võtsin ette suure töö, nagu martsipanimaalija, kes tuhandetele magusatele loomadele toiduvärvipinstliga silma pähe joonistab. Ühekaupa ja igaühelt andeks paludes, äratasin nad ellu. Mõnele vaatasin sügavalt silmagi ning lisaks andestusele mida palusin, ütlesin oma suurima ja siira tänu, saadud õpetuse ja kogemuse eest. Igaüks, kelle olin hukanud, äratasin nüüd oma käega uuesti ellu. Kutsusin kätt ulatades tõusma ning teed jätkama.
…
Ma lasen kõigel toimuda. Tean nüüd, et ma võinuks juba siis heast riidest pintsaku trippipidi sõrmekonksu otsa võtta, hooga üle õla visata. Astuda pealt õmblustega, heast nahast käsitöökingadega puhtal asfaldil oma teed. Vaadata hinnanguid andmata sinna suunda, kuhu tahan ning naeratada ja astuda hirmude, häbi, enesesüüdistuse ja alandlikkuseta, Mehena edasi.
Nii metsikult palju olen ma end armastama hakanud, et armastan igaüht, kes teeb mulle mida iganes.
Kõik võtan ma nüüd vastu tänulikkusega ja kogemusena.
Ma olen nüüd juht. Hooliv õpetaja ja rahva päästja.
AD 2019
HANNES VÕRNO 