PUUDUS

Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus.
Nõnda kirjutab Neale Donald Walsch, tsiteerides Jumalat.

See tsitaat on pärit sarjast JJ.
Sedapuhku selle Neale Donald Walschi neljandast raamatust, pealkirjaga “Inimkonna äratamine”. Mida rohkem edasi ja tagasi ma seda loen, avastan ma end sageli muigamas. Muigamas enda üle mõeldes, et ei pea alati valima poolt. Õigupoolest ei saagi, sest kuidas ma valin selle, et olen pimesi ja kuulekalt Jumala poolt? Ta ei ole andnud käsku kuulekas olla, vaid võimaluse luua. Niimoodi Ta ise kinnitab. Või veel hullem!? Kuidas ma saan olla Tema, st. Jumala vastu ja istuda ühel pingil hoopis kõiges kirega selgust otsiva autoriga? Mehega, kes paneb kirja oma Jutuajamised Jumalaga.
Idioot võib alati vabalt erapooletu olla. Nii pole ohtu sattuda ühe või teise, õigemini mitte kellegi põlu alla. Ma olen seda ühe korra proovinud. Hääletasin ühel pro forma hääletusel lihtsalt erapooletult. Et saada teada, mis tunne see on. Saada teada, mis tunne on minna kodust välja, teades, et mulle jalutab vastu keegi, kes ootab minult selgrooga käitumist, mida mul otsustajana ei ole. See oli jäle tunne. Ma tundsin ennast nõmeduse amuleti ja mittekellegina. Ammu ei ole vabatahtlikult sellist tunnet tundnud. Õnneks ei kestnud see pikalt. Ma mõtlen seda tunnet, sest oma valikuid tuli väljendada veel ja seda ma ka otsustavalt tegin. See selleks.
Seda, perse all rosinakukli soojendamist, viljeleb tegelikult igaüks, kes põeb relevantset subjektiivset hääbumishirmu.
Kirjutasin siin meelega sõna “perse”, sest soovin sellest mustrist uhkelt läbi minna. Mind ei puuduta see, et keegi seda oma “normaalsuse” lauaga nagu nats getoelaniku ninaknurka määratlema hakkab.
Loendamatu kord hommikuid, olen ma istunud oma ateljeetoas ja püüdnud mõnda unes nähtud või ärgates geniaalsena tundunud ideed enda juurde tagasi kutsuda. Olgu siis kirjapanekuks, maalimiseks või järelemõtlemiseks. Istud ja on tunne, nagu oleksid ihuüksi mingis maailmaraudtee lõppjaamas, kus hädaga õigel hetkel püksid maha jõudsid sikutada. Oled peldikus ja mõtled, mis keeles ma sellelt kõrval kabiinis puhkivalt tundmatult sittujalt ribakesegi paberit võiks küsida. Hetk tagasi alles, saabus mu enese ihhu kirjeldamatu kergus ja juba see hingest kaduski. Rõõm ja raskus käsikäes, nagu terve ja haige laps, mingil järjekordsel rahakogumise projekti bänneril.
Lihtsalt ei ole paberit. Mille kõigega me oma kirevalt elatud elus pole tagumikku pühkinud? … veame kihla, sa mõtlesid oma “selle”, nelja sekundiga välja. Kindlasti, oled sa kusagil kaugel kodust, ihukergenduseks puhtamat peldikut otsides, omaenese hädaga sellest inimesest mööda tuhisenud, kes teibitud varrega vana mopp käes, kahhelil kaari joonistab. Jogurtikarp, kenasti paberiga puhtaks kaabitud, milles mõned mündid, et anda vihje, jääb sulle küll silma, aga su sitahäda annab sulle kõiguitamatu õiguse. Otsustada see asi hiljem. Siis kui kõik on korras. Nüüd, kus tuleb välja, et paberiveski on tühi, oled sa valmis karjuma selle hooletu hooldaja peale. Kuidas ta saab niimoodi inimesed hätta jätta? Ei sentigi! Mõtled sa oma kätele seepi pumbates ja peeglis otsa vaadates. Vesi jookseb. Sa ei mõtle sellele, et oled paigas, kus vesi maksab hingehinda. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus (N.D.W JJ4), nagu sissejuhatuses tsiteerisin. Sina ei anneta ühtegi senti. Hooldaja ei lae paberiveskit. Pole sinu asi, kuidas ja millest ta ära elab ja pole tema asi, millega sina oma perset pühid. Seal peeglilaual, kraanikausi kõrval, kus on hooldaja tipitopsik, on tegelikult pakk pehmet paberit. Paned mündi, võtad paberi ja sulged end privaatsusesse. Samasuguse paberiga, pühid sa pärast söögilauas kahvlihaarusid ja nuga, sest need tunduvad sulle pesemata. Pesemata on need sellepärast, et meiesuguste paremaks teenindamiseks, jookseb kemmergu kätepesukraanist päevas rohkem vett, kui köögi nõudepesukraanist.
Maailmas elab täpselt 38 inimest, kelle varandus on suurem kui ülejäänud kolmel miljardil kogu inimkonnast. Neile kuulub milligrammi pealt sama suur õigus elule, kui sinul ja kõikidel teistel siin planeedil. Mis varandus see selline siis on? Heakene küll. Keegi on löönud tikud maasse ja ütleb – see on minu oma. Kui sügavale maakera südamiku suunas, läheb tema õigus selle põues peituva enda omaks pidamisel? Kui kõrgele ilmaruumi, tõuseb mõtteline õhusammas, mille sisemust ta oma õhuruumiks nimetab?
Kui sa mõtled maalapile, mis on “sinu oma” – pole vahet, oled sa selle “ostnud”, “pärinud” või muul teel “omandanud”. Kas sa oled suuteline küsima endalt, kellele see jääb, kui ma praegu silmad sulen ja lahkun? Oled ehk lapsevanem ning loodad õhinal, et tema sinult kaasavaraks saadava maatükiga veel õnneikum on. Kas sulle ei näi, et selline “omand” on nagu õnn, nimetada igikestvalt muutuvat, ent siiski kadumatut ühisvara ühte osa, enese omaks?
See heeringas siin rosolje sees on minu oma, kuulen ma häält ütlevat. Mis ma siis nüüd tegema pean? Jätma heeringa söömata? Jätma rosolje võtmata, kui samas hapukoore omanik lubab ja kartuli peremees polnud samuti kade? Eraomandi siltidega tähistatud maa, panebki mind seepärast küsima – kui sügavale südamikku ja kui kõrgele igavikku sinu emaileeritud tähistusega omand ulatub? Olgu, sa ütled et sada versta siia ja sada sinna. Kas sa oled nõus selle sügavuses või kõrguses leiduvat vara jagama? Nendega, kel pole mitte midagi! Nendega, kellele pole mõõdetud sellist platsi planeedil, millel on looduse nägu aga katastri tunnus?
Sul on diplom, mis vabastab su maatöödest. Sa armastad pigem kergliiklusteel rulluisutada kui mulla kallal küürutada. Et nüüd keegi sinust ekslikult arvama ei hakkaks, otsustad sa väärtused ümber hinnata ning vahetad sellesama maalapi raha ja raha, no ütleme et auto vastu. Maa on sind toitnud, võiks öelda. Olenevalt auto margist, oled sa nüüdsest kellegi silmis igal juhul täissöönud kröösusesiga, mingu see sulle hinge või mitte. Sinust saab postitantsija, osav ja pilkupüüdev, ent kes ometi peab kogu aeg millegigagi kroomitud vertikaalist kinni hoidma, et mitte maha sadada. See post ongi tegelikult su pärisomand. Põrandast alla ja laest ülespoole see ei lähe. Sellest postist alla- ja ülespoole jääv, ei aita sind absoluutselt su püüdlustes olla sensuaalselt tantsuline. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus. Sul on neli jäset. Millegi muuga sa ennast posti küljes kinni ei hoia. Sul on praegune aeg antud sellena, kes oled, elada. Kui sulle üldse miski tegelikult kuulub, miski mida sinult võtta ega sulle anda ei saa, siis on see sinu aeg. Minul on minu aeg. Sellel kolmekümnekaheksal rikkal on nende ja neil kolmel miljardil puruvaesel, nende oma. Füüsilisele eelnev ja sellele järgnev “elutus” on osa lõppematust eluringist või mündi teine pool kui soovid. Ajatus ja aeg ühekorraga. Sinu ja kõigi teiste omand samaaegselt. Seega – mingit puudust ei ole olemas! Niimoodi otsustasin ja nii jääb. Ma jagan sinuga seda, mida sina minuga. Ma tulen, sa lähed ja niimoodi ilma hirmuta, et see üldse iial lõppeda võiks. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed ei lämmataks ettekujutus, et kõiges valitseb puudus, kui me õpime tänama üksteist koha eest teiste elus ja meie ühises ajas.

Published by hannesvorno

M.E.P

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: