TÕDE JA ÕIGUS

Istusin oma kohal ja lasin ekraanil rulluva enda eest ja seest läbi. Kuni “Eesti 100” märgi ja täisvalguse süttimiseni saalis. Mõtlesin korraga kõikidele inimestele, imikutest vanadeni, kes selles osalesid. Mõtlesin, et õigupoolest võiks või peaks selle filmi lõputiitrites olema meie kõikide nimed. Kõikide eestlaste, kes siin elavad, elanud ja elama saavad. Nõnda, nagu parvlaeva Estonia hukk, puudutas iga Eesti hinge, tean ma, et seda teeb ka film Tõde ja Õigus. Niisuguse aukartuse, lugupidamise ja häbita, kõike tunnistada, suhtuvad soomlased Talvesõtta ja juudid Masadasse.
Olen vendadega, meeste väelaagris meditatiivsel rännakul käies, kogenud midagi, mis andis mulle tagasi kõik, mille olin hinges loovutanud. Sain tagasi usu enesesse ja tundsin, kuidas muutun millekski, mis elab metallina mõõgas, piisana karikas, januse jaoks ning mehena siin maal.
Me olime kahekaupa. Minu paariliseks oli mees, kes oli minust noorem. Vaikne. Me istusime paaride kaupa ringis ning rännaku läbiviija ütles, et alustame mehest, kellel on pikemad juuksed. Minu paarilisel polnud karvagi peas – naeratasime tutvumise tunnistamiseks.
Pange silmad kinni. Kujutage, et teie vastas istute te ise. Puuduta nüüd “ennast” täpselt sealt, kust soovid. Nii tugevalt, õrnalt või mistahs muul moel, nagu tahaksid et sind praegu puudutaks. Ära mõtle mitte millelegi muule. Ma võtsin “endal” vasaku käega vasakust käest, randme ümbert sõrmedega kinni ja panin oma parema käe “enda” kukla ja kaela piirile.
Teadmata, kaua see kestnud on ja kui pikalt ma sedasi olnud olen, hakkasin tundma, kuidas mu jalad jäävad kangeks. Selg tuntavast ettekummardusest, oli juba päris piinav ning parem käsi peaaegu tuim. Tahtsin olla nihelemata ja liikumata, et mitte teha väiksematki liigutust, mis “mulle” signaali annaks, et ma olen väsinud. Hoidsin end jõuga paigal ja ei proovinud isegi oletada, kui kaua ma sedasi veel jaksan.
Edasi tuli paarilise vahetus ja ma tundsin, kuidas “ma” võtsin nüüd peopesadega oma õlgadest. Minu paariline hoidis “endal” õlgadest, nagu isa kes julgustab poega, et see pole enam väikene, vaid juba Mees.
Järgmiseks oli minu kord, võtta oma vend ja hoida. Nii, et tal oleks hea, turvaline, kindel ja mugav. Nii nagu Mees hoiaks oma poega. Mina ja ülejäänud vennad, olime põlvili oma istuvate paariliste selja taga.
Võtsin oma venna seljatagant tugevalt kallistusse nagu teeksin seda oma pojaga. Vennad, keda niimoodi teiste vendade poolt hoiti, sulgesid oma silmad ning andsid end kogu kohalolekus ja usalduses teisele mehele hoida. Ma hoidsin seda meest, keda kohtasin esimest korda elus, meeletu armastusega. Nii, nagu olen südames armastanud naist. Nii, nagu jään kuni selle teekonna viimase silmapilguni armastama oma poegi.
Andsin kogu hingest kõik, et mu vend tunneks ennast hästi ja hoituna. Varsti oli taas vahetus ning tuli minu kord anda end tema hoida. Lasin end oma seljataga põlvitava venna rinna vastu ja toetusin südame rahuga tema põlvedele, lastes tal oma kätega mu õlgade ümbert kinni hoida. Tema kare lõug oli minu kareda põse vastas ning korraks muigasin tahtmatult, sest meenus eelmise õhtu lõkkeringis naerdud ühine naer. Vend me hulgast ütles – no gay, just love ning kõik naersid südamest.
Ma ei tundnud mitte ühegi rakuga, et minus mõni suguhormoon liigataks. Mitte mingisugust seksuaalsust meie vahel ei olnud ja ma tean, et saan seda öelda ka oma venna eest. Küll aga, oli võimas see, mis juhtus minu hingega.
Just selles situatsioonis, tundsin, et minu selja taga on minu isa. Tema taga, teda hoidmas on tema isa ja selle taga tema isa. Selle taga tema ja tema taga tema isa. Kuni kõikide aegade alguseni tagasi, kuni Jumala vaimuni, oli minu seljataga kogu minu esiisade tugi. Nende jõud, tarkus, mehelikkus, nõrkused, tunded, emotsioonid. Tohutu suur armastus. Ma tundsin jahedate niredena oma põski mööda alla voolavaid pisaraid. Ma olin nii õnnelik ja nii kurb ühtaegu. See, minu esi-isade suurus, minu selja taga, kogu oma hävimatuses ja igikestvas tungis. Haletsus, et ma neid kõiki ei näe, vaid üksnes tunnen. Kuidas nad hoiavad oma põlvedel puhkavat kallimat vara – oma armastatud poega.
Eile kinos, tundsin sedasama tunnet. Kogesin taas, kuidas olen oma isa põlvedel puhkamas ja olen samal ajal ärkvel ning hoian oma poega enese põlvedel. Tema oma poega enese ja see enda oma, omadel põlvedel ning nii mudkui edasi.
Tundsin, kuidas sedasama tunnevad naised ja mehed ekraanil. See oli ELU. See oli meie esivanemate lugu, sellest, kuidas “ükskord me võtame oma kõige kallimad oma ligi, hoiame, kaitseme ja oleme”. Armastame, sest selleks on nii kuradi palju tööd tehtud.
Ma ei arvusta seda mida nägin, sest see ei olnud Tammsaare ainetel loodud kinofilm või suurteos, nagu seda juba enne võttesse minekut tituleeriti.
Tõde ja Õigus on Taevaisa kõnelus ühe väikese rahva naiste ja meestega. Sügavalt igaühe jaoks isiklik ja samal ajal pisidetailidenigi kogu rahva hinge puudutav.
Tundsin kinosaalis seansi lõpuni istudes ja lõputiitreid koos pisaratega voolata lastes, et need kõik on minu inimesed. Minu esivanemad ja nende omad ning nende omad ja nii edasi. Mitte üksi Oru talu Muraka pere või Mäe talu Paaside pere. Kõik. Kõik viimseni. Kirikhärrast kõrtsmikuni ja karjaplikast krantsini.
See kõik puudutas iga rakku minu kehas ja ütles lõpuks, kui olin veidi hingamise tagasi saanud, silma pilgutades ja muiates – näita nüüd, et sina suudad seda mustrit muuta.
Tõde ja Õigus on kõige ilusam kõne Eestile, igaks tema tähtpäevaks. See film on sellest, kuidas me iseennast armastame. Armastame nii, et seda tunda, näha ega kogedagi ei saa, sest ainult see mis kunagi tulevikus tuleb, on hea. Tulevad aga pisarad, nagu Vargamäe vanal Andresel, kelle kodust läinud poeg ütles vastuseks …

mine parem kinno!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.